Goasse talve eest peitu
Sel ajal, kui Eestis on käes iga-aastane sügismasendus ning maas esimene lumi, tundub Goas olevat kesksuvi, mis oma palavusega päikese eest tuppa peituma sunnib. Novembri algul on hooaeg alles algamas ning parasjagu käib Goa suuremate rannakuurortide ülesehitamine. Suvise mussooni ajaks hüljatud palmilehtedest seintega poekesed, rannahütid ja -restoranid vuntsitakse detsembri lõpu kõrghooajaks taas üles. On neid, kes tulevad vaid paarinädalasele puhkusereisile või tormavad oma seljakotiga läbi tiheda graafikuga India-avastusretkel, kuid üha enam kohtab just enne hooaja algust saabuvaid ja end kogu talveks sisse seadvaid “päriselanikest” eurooplasi.
Goa üks põhjapoolsemaid randu Arambol – mis 1960ndail oli tuntud hipi-Mekana – on tänapäevaks ainsana säilitanud killukese oma vanast imagost. Sakslane Alex (38) peab Indiat juba oma koduks – viimase kolme aasta jooksul pole ta oma jalga Euroopasse tõstnud. Suviste mussoonide ajal rändab ta mööda Indiat ringi, talvisel turismihooajal teenib raha Arambolis joogaõpetajana. Alternatiivse eluviisi parim näidiseksemplar on mäe otsas džunglis elav sakslanna Petra (47), kellele karmid elutingimused on lisanud paarkümmend aastat vanust juurde. Ta naeratavast suust vaatavad vastu vaid paar allesjäänud hammast. Viimased neli aastat on ta elanud Aramboli džunglis bengali viigipuu all. Petra tunnistab, et ei vaja sellise kuumusega isegi korralikku hütti, ta elamine koosneb tulekoldest, selle kõrval asuvast magamisasemest ja kööginurgakesest. Vihma korral tõmbab ta oma elamisele plastist katte peale.
Viimastel aastatel on muude rahvuste kõrval tunda eriti tugevat venelaste invasiooni. Isegi kohalikud indialastest müüjad on lisaks inglise keelele ka paar venekeelset sõna ära õppinud. Keeleoskus pole venelastele probleemiks, harjunud kõikjal oma emakeelega hakkama saama, oskavad mõned talvitujad vaid üksikuid inglise keele sõnu. Majandusharidusega Tatjana (50) saabus üksinda, inglise keelt oskamata kolmeks kuuks Aramboli. Olles eelmisel aastal koondatud, polnud tal tööpuuduses vaevlevas Moskvas midagi ette võtta. Tatjana tunnistab, et inglise keelt oskamata on raske, kuid saab hakkama. Kui Tatjana saabus Indiasse oma säästudega, siis paljudele pole rahapuuduski takistavaks jõuks. Mõningatel siinsetel elanikel on netipõhine firma, kus isiklik kohaolek pole vajalik. Peterburi juuksur Anna (32) lubab raha lõppedes oma juuksurisalongikese püsti panna. Olen kindel, et klientuuri tal jaguks kas või venelaste endi kujul. Krimmist pärit Talyana (29) aga valmistab sõpradega ette teemajakese ja loomingulise ruumi avamist. Endine projektijuhi assistent moskvalanna Anja (24) tunnistab, et tal raha eriti pole ning kindlasti ei tule ta oma väikeste säästudega kevadeni toime, seetõttu otsib tööd kohapealt. “Kui muud ei leia, lähen tuttava juurde restorani ettekandjaks.” Olukord ei tundu väljapääsmatuna, kuid ka mitte eriti ahvatlevana. Bollywoodi filmi massistseenis on tal töökogemus juba olemas, kuid kahjuks ei taheta samasse filmi mitmel päeval sama nägu. Palju on perekondi väikeste lastega, kellest jääb mulje, et nad on sündinud hiljuti siinsamas Indias (ja mõned ongi).
Tundub, et ülemaailmne majanduskriis pole Indiat niivõrd puudutanud kui läänemaailma. Vähemalt vahe elatustasemes on hästi tunda: korraliku toa saab üürida hinnaga 58 krooni ööpäev, söönuks on võimalik saada vähem kui 50 krooniga, kohalike söögikohtade puhul lausa poole odavamaltki. Muidugi, kõik sõltub isiklikest eelistustest, kuid on võimalik ka väga odavalt toime tulla.
