Foto: mitroshin / Shutterstock.com

Mehed sukeldusid töövabal ajal salaja ookeanipõhja, mis sealkandis kubiseb limustest ja nende kodadest. Kraksti!, koda lahti, ja kui pärl sätendab sees, siis koos saagiga tagasi veepinnale! Naised müüsid kaubitsejatest kihava turu väravas althõlma. Aeg-ajalt käisid vormis korravalvurid neilt altkäemaksu kasseerimas. Vaidlusi ei olnud, taksid olid varem teada.

Mind, heledama peaga välismaalast sikutati ikka varrukast, peibutati pärle ostma. Kõik oli avalik, mul lipsas peast läbi koguni mõte, et mis siis, kui see on provokatsioon minu lõksu meelitamiseks. Pärast hakka veel Hiina spiooniks, muidu koju ei lasta.

Pärlitest ei teadnud ma tuhkagi. Hotellis oli pärlipood, ma olin uudistanud sealset vitriini, imestanud, kuidas suuruselt ja värvuselt täiesti ühesugustel särapallikestel on nii tohutu hinnavahe. Müüjapreili seletas, et seda kandis Kleopatra, seda Marilyn Monroe, seda printsess Diana.

Turupärlid valendasid müüjate käes matjalt, kutsuvalt. Noogutasin kolmandale-neljandale pakkujale. Jumala kõhn taevatütar naeratas heameelest ning kirjutas hinna pastakatuubiga oma luisele peopesale. Ainult tuub tal oligi. Hind sobis, see oli madalam hotelli omadest. Lugesin talle pataka eraomanduse vastase Mao Zedongi portreega jüaane peo peale, ja tema? Tema otsis oma kotipõhjast terve kee. Mina mõtlesin, et ostan ühte pärli, aga sain terve kaheksapärlise kee. Kaheksa on Hiina õnnearv. Kodumaal saigi üks naine õnnelikuks, sest pärlid olid ehtsad, nagu siinne juveliir kindlaks tegi. Juveliiri teenus maksis rohkem kui kee…