Aeg: suvi 2008
Klass: turist
Hinne:
5
Tõenäoliselt on enamik
eestlasi lennanud ATR-tüüpi lennukil. Eks kasutanud ju Finnairi
poegitud ja tänaseks hädatapetud, Tallinnas baseerunud Aero Airlinesi
nimeline lennufirma kuni likvideerimiseni just vanu ATR-72 tüüpi
lennukeid, mis aitasid meil pääseda üle lahe, et sealt juba
edasi maailma jõuda.
Muljed sellest Itaalia-Prantsuse
ühistööna valminud lennukitüübist on selle
põhjal üsna kõhnad. Kitsas, mürisev ja pensionile
lähenevate ebamugavate istetega. Pigem trollibuss kui lennuk. Nii
sügasingi Itaaliasse lennu eel kukalt, sest tundus, et valida on vaid kahe
halva vahel. Ühelt poolt ATRiga üle Alpide hüpata või
teiselt poolt paar tundi kauem kestev ringreis Euroopa suurtel
lennuväljadel koos ühe täiendava ümberistumiskorraga.
Viimane tundus siiski viletsam ja nii olingi ühel hommikul Münchenis,
et sealt asuda AirDolomiti ATRiga Veronasse lendama.
AirDolomiti on
osakene Lufthansa regionaalvõrgustikust ja seetõttu
nõustusin ma ka ootamatult lühikese, vaid 20minutise
ümberistumisajaga. Oma kogemuste põhjal teadsin vähemalt, et
Müncheni selge ja lihtsa põhiplaaniga hästitoimival
lennuväljal peaks see olema täiesti võimalik. Frankfurdis ma
seda ei üritaks. Kohapealseks värskeks uudiseks oli suitsetamise
keelustamine Saksamaal, mis oli lennuväljale sünnitanud
suitsu(tus)kastid, millest üks kurval kombel asus just Veronasse suunduva
lennu värava kõrval. Osutus, et sakslased ei oska oma uusi seadmeid
seadistada – räme tuhatoosihais levis kastist paarikümne meetri
raadiuses. Põgenesin mulle jäänud kümneks minutiks
šoppama ja see oli mõistagi viga, sest herr Arne Pajula
nõuti peatselt Verona lennukile välja lennujaama mögafonide
kaudu. Sakslaste stahhaanovlus pani mind hämmastuma, kuna pealemineku
algust märkiva ajani pardakaardil oli veel viis minutit aega. Selgus
saabus tuhatoosihaisuse värava inimtühjust nähes. ATRi
sisenetakse ju tagauksest, mistõttu reisijad viiakse lennukini
bussidega. Tavaliselt on selleks kaks bussi. Pärast esimese lahkumist
kamandatakse järelejäänud luuserid kohale. Kolmekesi bussiga
lennukini sõita on samas üpris mugav.
Lennukini
jõudes oli esimene asi, mida nägin, lennuki kõhu all vedelev
üksildane ülikonnakott. See oli mõistagi minu pagas.
Õnneks ei olnud sadav vihm tekitanud sellesse kohta loiku. Ootasime
bussis suletud uste taga mitu minutit, kuni tehnilised protseduurid
lõppesid.
Kohale sõitis nimelt käru
transameestega, kes tõstsid koti lennukisse ning lahkusid.
Õigesti tegid, palju ei puudunud, et ma oleks neile bussi uksi lahti
murdes ise “appi” tormanud.
Ütlen nüüd
juba ette ära, et tegelikult meeldis mulle kogu minu reis väga.
Lõpp hea, kõik hea. Lennukisse sisse astudes lõppes
Saksamaa ja algas Põhja-Itaalia dolce vita.
Stjuardessid
naeratasid kohe sisenedes oma stiilsetes univormides imeliselt. Air Dolomiti
ATR-42 oli täidetud väärikate massiivsete roheliste
nahktugitoolidega, millesse istudes taipad, et istme seljatoe asendil ei ole
õigupoolest mingit tähtsust. Tähtis on, et iste oleks lihtsalt
mugav ja hästi disainitud. AirDolomiti lennuki lektüür nägi
välja pigem nagu mõni kõrgetasemeline stiiliajakiri ja
varsti pärast õhkutõusmist hakati serveerima jooke. Vau.
Klaasist pokaalid, vahuveiniks Valdobiaddene DOC Prosecco ja ka
muud veinid ig
ati väärikad.
Toiduportsud on firmastiilis pappkarpides
ja ei mingeid tobedaid kandikuid. Karbi sees leidub firmavärvides imeilus
tugevast plastist topsik vee jaoks ning ka plastist noad ja kahvlid on
samasugusest kahvaturohekassinisest plastist stiilsed taiesed. Sööki
on napilt, kuid see on väga hea. Salaamitükk, Parma singi viil, kahte
juustu ja grissinipaar. Magusaks cantuccini – mandliküpsis. Veini
saab mõistagi juurde ja ega see Münchenist Veronasse lend palju
üle tunni kestagi. Päikeselise ilmaga näeb aknast ka lennuki
kõhu all avanevat maalilist vaadet lennufirmale nime andnud Dolomiitide
mäeahelikule.
AirDolomitiga lendaksin meeleldi ikka ja
jälle.
* – Settimocielo (seitsmes taevas) on ka Air
Dolomiti toitlustusteenuse nimi.
Reisikulud tasus Itaalia
Väliskaubandusinstituut (ICE).
