Hiinas pandakarusid kallistamas
“Tere tulemast pandamaale!” tervitab saabujaid silt Chengdu lennujaamas. Kesk-Hiina Sichuani provintsi pealinn võib õigusega end pandakuulsusega ehtida, kuna just siin piirkonnas elab 85% maailma 1500st looduses vabalt ringi luusivast pandakarust. Üksikuid isendeid jätkub ka naaberprovintsidesse. Pandade teaduslikuks uurimiseks, järelkasvu tagamiseks ja loomade huvilistele näitamiseks on Sichuani provintsi rajatud mitu pandaaeda, neist kuulsaimad Chengdu pandakasvatuskeskus ja Wolongi loodusreservaat.
Fänniklubi üle terve maailma
Korraldasin hiljuti Chengdus rahvusvahelist konverentsi. Üks delegaatidest, tuntud USA ülikooli majandusprofessor, tunnistas mulle saladuskatte all, et üritusel osalemise kaalukeeleks sai konverentsijärgne turismiprogramm, mis sisaldas ka Chengdu pandakeskuse külastamist. Professor oli pandade fännajana juba kõik USA loomaaedades resideeruvad isendid üle vaadanud ja reis tõelisele pandamaale tähendas talle eluunistuse täitumist. Temataolisi pandafänne saabub Chengdusse üle terve maailma kogu aasta.
Nunnufaktor
Mis siis need karumõmmid maailmakuulsaks teeb? On ju ilmas ja ka Hiinas tuhandeid ja tuhandeid teisi ohustatud loomaliike, kelle uurimisele ja säilitamisele sugugi sama suurt tähelepanu ei pöörata.
Ilmselt on üks põhjusi pandade “nunnufaktor”, mis aitab ühendada mitu kasulikku asja: loomaliiki säilitada ja inimestele meeldivat meelelahutust pakkuda. Ja mis seal salata, pandade jälgimine on tõeliselt teraapiline tegevus, millest võib lausa sõltuvusse sattuda.
Asusin Chengdusse elama möödunud suvel ja loomulikult kuulus hiigelmõmmide külastamine mu esmase kohustusliku turismikava hulka.
Tänaseks olen pandasid juba kolm korda vaatamas käinud ja iga külastus pakub eripäraseid elamusi, olenevalt pandade aktiivsusest, tujudest ja ilmastikuoludest.
Chengdu pandakasvatuskeskus
1987. aastal rajatud Chengdu pandakasvatuskeskus asub provintsipealinna südalinnast vaid poole tunni takso- või bussisõidu kaugusel. Kuna tegemist on mittetulundusühinguga, siis on külastuspilet taskukohane, umbes viis eurot. Keskus on 100 hektari suurune ja sarnaneb pigem suure bambusepargiga, kus võib lõputult ringi vantsida ja rohelust nautida. Pandasid on siin 80 ringis ja nad on üsna hõredalt suurtesse aedikutesse paigutatud, et pakkuda mõmmidele piisavalt privaatsust. Enamik pandasid on aga pigem seltskondlikud ja lausa naudivad publiku tähelepanu ja piltide jaoks poseerimist.
Al Bundi
Oma järjekordsel käigul pandakasvatuskeskusse satun esmalt suure isapanda Yuan Yuani puuri juurde. Isakaru lösutab enesega rahulolevalt palkidest ehitatud diivanitaolisel lavatsil, üks käpp seljatoele välja sirutatud, teine laisalt kõhul lebamas – äravahetamiseni sarnane ka Eesti teles jooksnud “Tuvikeste” pereisa Al Bundiga.
Ta laseb oma pikal keelel laialt lehvitades ühest suunurgast teise joosta, ja seda kogu pooltunni vältel, mil teda jälgin.
“Ei tea kas tal on käsil hommikune hambapuhastus? Või on ta midagi eriti vürtsikat söönud?” kuulen ümberolijaid arutamas. Mööduva turistigrupi giid selgitab aga, et keelega mängimine on Yuan Yuani kaubamärgiks saanud harjumus ja ta teeb seda iga päev tundide kaupa.
Kolme kasupojaga kangelasema
Järgmises aedikus elab emapanda Ting Ting, keda kutsutakse keskuses kangelasemaks, kuna talle meeldib nii enda kui teiste lapsi kantseldada.
Praegugi jagab ta aedikut kolme kolmekuise kasulapsega. Hetkel magab üks neist akrobaatlikus poosis puu otsas, kaks juntsut aga harrastavad midagi ühistantsu ja kähmluse vahepealset. Sekka tehakse magamislavatsi postide ümber kohmakat postitantsu. Kui omavahelisest naginast küllalt saab, siirdutakse kasuema kiusama. See püüab poegi ignoreerida ja jätkab pealtnäha segamatult oma tegevust – poolselitsi asendis bambuse järamist.
Pandade näojooned tulevad kuidagi tuttavlikud ette… ahjaa – lapsepõlve teleseriaal “Mõmmi ja aabits”! Pole kahtlustki, kust lastesaate kostüümide kujundajad on inspiratsiooni saanud. Saate karupere näod sarnanevad pandadega tunduvalt rohkem kui kodumaiste pruunkarudega.
Suured ja väikesed pandad
Keskpäeval läheb ilm kuumaks ja pandad juhitakse kliimaseadmega siseruumidesse, kus on neid läbi hiigelsuure klaasseina veelgi lihtsam jälgida. Ilmselt mõjub jahedasse tuppa pääsemine neile ergutavalt, sest kaks täiskasvand isapandat veedavad tunde aegluubis kreeka-rooma maadlusega. Aeg-ajalt püüab nendega liituda ka kolmas hiigelkaru, üritades tähelepanu võita mürakarusid seljast hammustades. Kui sellest abi pole, ronib ta kõrvalolevatele tellingutele ja kukutab end sealt kaaslastele kaela. Kogu stseen on nii armsalt naljakas, et pealtvaatajad jälgivad kolme karu omavahelist interaktsiooni kui lummatult, aeg-ajalt kooris naerma prahvatades ja üheaegselt kommenteerides.
Kõige väiksematele pandadele mõeldud hoones ehk “pandasõimes” saab piltide ja eluseksemplaride kaudu aimu nende arengust esimesel eluaastal. Saame teada, et pandabeebi on sündides imepisike, vaevalt 10 cm pikkune hiirepoja taoline roosa olevus, kelle puhul on väga raske ette kujutada arenemist mitmesajakiloseks jõmmiks. Hetkel on pandakeskuses beebisid lausa paarikümne ringis. Suuremad neist, umbes ühekuused pandapojad, kellel on pandadele iseloomulik must-valge värv ja pontsakad kehajooned juba välja kujunenud, viiakse ennelõunal kambana välja muru peale peesitama. Kõndida mudilased veel ei oska, kuid teevad esimesi arglikke roomamiskatseid. Enamiku aega veedavad nad siiski suures kuhjas magades.
Kingiidee – pandakallistuspilet
Keset pandakeskust kõrgub suur reklaamsilt kuulsa Hongkongi näitleja ja võitluskunstide valdaja Jackie Chani pildiga ja üleskutsega pandakeskusele annetusi teha. Raha väljakäimine on eriti atraktiivseks muudetud, pakkudes kallihinnalise, umbes 100eurose pileti lunastanud pandasõpradele võimalust mõmmibeebit süles hoida ja end koos temaga pildistada. Kuna juhtub olema mu sünnipäevakuu ja abikaasal kingiküsimus veel lahendamata, tekibki tal originaalne idee osta mulle kallihinnaline “pandakallistuspilet”.
Üllataval kombel pandade imemaale viiva värava taga järjekorda pole.
Valvur kasseerib mult raha, palub kaamera valmis panna ja juhib mu spetsiaalsesse turvalüüsi, kus kaks töötajat mind sinisesse plastmantlisse riietavad ja mulle kilekindad kätte tõmbavad. Liigume koos edasi sisehoovi, kus pandapoeg on juba pingil ootamas. Oodatud pisitillukese mõmmibeebi asemel leian eest viie-kuuekuise karupuraka, kes mulle vaevu sülle ära mahub. Karul pole minust esialgu ei sooja ega külma, sest tema pihus olev meega määritud bambusetoru võtab kogu ta tähelepanu. Hüpitan teda paar minutit põlvedel, kuni pandatalitajad meist pilte teevad. Juba jõuabki kätte lahkumisaeg. Vahepeal on mõmmi aga uue semu olemasoluga harjuma hakanud ja ei soovi mul veel minna lasta. Ta hoiab mõlema käpaga mu käsivarrest kinni ja protesteerib valjult, hüüdes “iiiiih, iiiiiiiiiih”, kui talitajad teda minust lahutada püüavad. Midagi pole aga teha, uued kliendid ootavad ja peame raske südamega teineteisega hüvasti jätma.
Pandade arvukuse järsu kahanemise põhjuseks viimastel kümnenditel peetakse eelkõige muutunud keskkonnaolusid ja toidu kättesaadavuse vähenemist. Neile hiigelloomadele on loodusest antud lihasööja seedeelundkond, kuid nad on aja jooksul taimetoidu peale üle läinud ja toituvad vaid väga valitud bambuseliikidest, mille toitainesisaldus on paraku väga väike. Ellujäämiseks on vaja läbi mäluda 10-20 kilo bambust päevas. Ülejäänud aja karud peamiselt “lebotavad”, sest ega kallilt kättesaadud energiat saa ju raisku lasta.
Pandaporno ja muud nipid
Ka pandade suguelu on kõike muud kui aktiivne. Paaritushuvi suurendamiseks on Sichuani pandakeskustes katsetatud igasugu innovaatilisi meetmeid, näiteks pandaporno näitamist. See pole senini siiski viljakuse tõusu kaasa toonud. Enamik Chengdu pandakasvatuskeskuse karupoegi sünnib seetõttu kunstliku viljastamise tulemusena.
Veidi teistsugune on lugu sügavamal Sichuani provintsis asuvas Wolongi pandareservaadis, kus püütakse pandasid kasvatada ja paljundada võimalikult looduslähedaselt. Kuidas seda aga teha, kui isakarud on laisad ja emakarudel paaritushuvi vaid paaril päeval aastas?
Pealegi on isapandad armuasjades väga valivad – kõik meesisendid eelistavad reeglina seda ühte, kogukonna kõige veetlevamat ja “seksikamat” pandaneiut. Emakarude laialdasem tiinestamine tagatakse alatute trikkide abil.
Populaarseima karuneiu sekreeti määritakse vähemveetleva isendi taguotsale, ta suletakse väikesesse ruumi ning ta selja tagant juhitakse samasse ruumi isakaru. Too avastab pettuse üldjuhul alles pärast akti sooritamist ning siis on viha kerge plahvatama. Nüüd peavad talitajad veekahuritega vahele astuma, et mitte milleski süüdiolev karuneiu terve nahaga pääseks.
Osa Wolongi reservaadis sündinud karupoegi püütakse maast madalast loodusliku eluga harjutada, et neid saaks hiljem pärisloodusse vabaks lasta. Harjutusperioodi veedavad väiksed mõmmid reservaadis inimkontaktita, kuid kaamerate valvsa pilgu all. Niipea kui mõni panda juhtub raskustesse sattuma, saadetakse talle appi pandakostüümis talitaja. Olen mõnd sellist kostümeeritud episoodi piltidelt näinud ja mulje on üsna koomiline – nagu oleks tegu “Mõmmi ja aabitsa” järjekordse osa ülesvõtmisega.
Reisimine Chengdusse
Loomasõpradel tasub kindlasti reis Kesk-Hiina pandamaale ette võtta.
