Ei taha küll kiruda, aga kas ma oleksin üldse õige eestlane, kui ma seda praeguses sügiskaamoses ei teeks. Eesti suvi on pagana lühike. Tõeliselt soojad ilmad kestavad umbes kuu aega ja loomulikult ei satu need päevad järjest etteplaneeritud puhkuse ajale. Merevesi ei lähe ka kunagi soojaks ja üldse peab kogu aeg mingis vatijopes šašlõkki küpsetama ja suve nautimist simuleerima. Tervise- ja trenditeadlikud inimesed loomulikult vaidlevad vastu, tõmbavad vildist mütsid pähe ja viskuvad ka kümnekraadisesse vette, põhjendades seda karastamisega, aga no vabandust väga – see on siiski piin!

 

Niisiis, kui sügiseks on selge, et oled täielikus d-vitamiini defitsiidis ja seda hädist suve on vaja kuidagi pikendada, siis vähem kui kolme (otse)lennutunni kaugusel ­ootab sind õigusega Aadria mere pärliks ristitud Horvaatia. Lisaks lühikesele lennuajale on selle vahemerelise kliimaga riigi külastamiseks põhjuseid rohkem, kui siin üles jõuab lugeda: Euroopas rekordilised 2600 päikselist tundi aastas, helesinised laguunid ja salajased koopad, päikese käes küpsenud viigimarjad ja oliivid, värsked mereannid ja mõistlikud kohalikud.

Avalehele
0 Kommentaari