Hruštšovi naril
Keegi pole propagandaimmuunne ning meiegi imetlesime juba eemalt lennuväljal hõbeteraslindu, millest pasundasid toona raadio, televisioon ja ajalehed. Maailma suurim! Maailma kiireim! Maailma parim! Miks ta siis ei mõju, kui mõjub.
Veel suurem ime ootas meid aga siis, kui olime mööda trappi lennukisse tõusnud. Kohe piloodikabiini järel asusid nii vasakul kui paremal pool vahekäiku (kus muidu on esimene klass) kupeed nagu rongi kupeevagunites. Niisugust üllatust ei osanud oodatagi ning minu meelest polnud sellest ka ülistustükkides kunagi juttu olnud. Piletinumbritega oli mõnel meist, näiteks minul, vedanud, meie kohad paiknesid kupees. Ainuke erinevus seisnes selles, et kui rongi kupees on istme kohal kaks nari, siis lennukil on lagi madalamal ning selles oli vaid üks.
Kui olime õhtusöögi söönud, jutud rääkinud ning kaasatoodud rüüpe ära rüübanud, viskasin end narile. Kõhutasin ning imetlesin läbi illuminaatori äikest. See sähvis mustas taevas allpool, me lendasime piksest kõrgemal. Hunnitu! Õevane! Fantastiline!
Öö oli lühike, lendasime ju hommikumaade poole. Juba oligi stjuardess kandikuga platsis.
„Ma ei teadnudki, et lennukis on kupeed,“ ütlesin ma talle oma puuvene keeles.
„Ega ei olegi,“ vastas kompvekkkaunis näitsik. „Ainult selles.“
„Miks see nii suur erand on?“ küsisin mina.
„Sellepärast, et teie lendate sellega,“ kuulsin vastust.
„No tänan, aga tegelikult?“
„See on riigisaladus, kuid teid ma usaldan, teile ma ütlen – see on Nikita lennuk. Seal naril magas Hruštšov siis, kui Ameerikasse lendas,“ andis stjuardess teada.
Olin minagi lugenud Nikita väimehe Aleksei Adžubei ja teiste kroonuliteraatide teost „Palgest palgesse Ameerikaga“ Nikita visiidist USAsse. Seal kiideti seda lennukit umbes niimoodi – Ameerika on nii mahajäänud maa, et neil pole tsiviilkasutuses isegi nii pikka rada, millele Nõukogude lipulaev võiks maanduda. Nõnda laskutigi sõjaväelennuväljale.
Nikita oli tolleks ajaks juba kümme aastat tagasi võimult kõrvaldatud, aga tema lennuk lendas mürinal edasi.
