Tiit Blaat

Sirje ehk Sirts (62) on daam X-baari leti taga. Päeval on baar tühi ja vaikne. Ainult üks Sirtsu sõbranna tuleb läbi, et leti ääres väike päevane segu teha ja korra helistab jäämasinamüüja, et kui suur masin leti alla ära mahub ja millist ikkagi vaja on. Elu käib baaris teadagi hilisõhtul ja öösel.

Oma karjääri alustas Sirje Tallinna loomaaias. „Töötajad käisid meil üle Eesti koolides ja pioneerilaagrites loenguid pidamas koos loomadega, keda sai kaasa võtta – kilpkonnadega, madudega, kuningpüütoniga,“ räägib Sirts. „Püüton pole üldse libe ja külm, hoopis kõigusoojane, nii soe, nagu on ruum. Ja nahk lihtsalt sillerdab ja särab – tugev, mõnus nahk...“

Kui küsin nüüd endises Lily lõbumajas (nagu Sirje otse paika paneb) kundesid kantseldavalt Sirtsult, kas loomade ja inimeste seksuaalkäitumine on olemuslikult erinev, vaatab Sirje mulle otsa kui naiivsele. „Minu meelest küll ei ole. Tung on tung. Ainult kaslastel ja koerlastel on jooksuaeg. Inimesel on jooksuaeg kogu aeg.“

Aga tegelikult tulin ma Sirjega rääkima ühest tema ammusest seiklusest; reisist, mis pöördus ootamatult pea peale.

Veerand sajandit tagasi oli Eestis edukas erootiline staartantsija neiu Eva, kes esines püütonitega. Esines edukalt Tallinnas, Leningradis ja Soomes. Aga Sirts oli Eva trupi ESSEX autojuht ning ka püütonite omanik ja karjane.

Maod, kellega Eva esines, tõi Sirts kohale Venemaalt, Tuulast, üheksasada rubla lugu. „Sel ajal maksis üks keedetud muna juba kümme rubla. Ma olin rahul. Maod elasid mul Õismäe korteris. Esinemise pealt sain Eva käest 25 ­rubla. Nii seiklesime mitu aastat, Soomes ja Venemaal. Aga 1991. aasta kevadel pidime minema – ütlen ausalt, et ma täpselt enam ei mäletagi, kuhu; mu meelest Itaaliasse. Söötsin maol kõhu reisiks täis – ta sööb kõike alates hiirest ja tibupojast, aga kui on suurem madu, siis lähevad juba ka rotid, jänesed ja küülikud (Sirtsu hääl on siinkohal väga hell) ja looduses võib ka sea ära süüa, kui on suurem anakonda. Panin mao reisiks termokotti. Vnukovo lennujaama turvakontrollis vaadati madu üle, aga ei öeldud midagi. Teised ajad olid. Saime esimese lennu tehtud Bulgaariasse.

Aga sel ajal, kui õhus olime, devalveeriti Venemaal korraga rubla. Maandusime Sofias ja olime praktiliselt rahatud; polnud enam piisavalt ei edasi- ega tagasisaamiseks jaoks. Meie impressaario – Eestist pärit armeenlane – laiutas ka käsi, sest esinemisi polnud Sofias kusagilt võtta; kogu Bulgaaria riik oli omadega mättas. Lisaks hakkas lund tulema, oli väga külm; –40 kraadi. Sofias polnud 200 aastat sellist pakast nähtud. Olime enda meelest tulnud lõunamaale, aga lõpuks istusime mingis kütmata korteris, vaesed rotid, kalad kuival. Soendasin madu pluusi all keha peal ja külm oli, hingeõhk hõljus mööda korterit ringi. Öösel magas püüton minu juures teki all.

Kui õhus olime, devalveeriti Venemaal korraga rubla. Maandusime Sofias ja olime praktiliselt rahatud; polnud enam piisavalt ei edasi- ega tagasi saamiseks jaoks

Kuidagi saime edasi Borovetsi mägikuurorti. Kõrtsid olid seal vaesed, aga korra lasti meid siiski lavale, et saaksime pisutki teenida. Neiu Eva lõi koos maoga tantsu ja neli teist inimest olid veel laval, üks kutt ka. Sellest tuli suur jama, sest pärast taheti ainult meid ja senist truppi enam ei tahetud. Esinemiste vahel tassisin madu ikka T-särgi all nagu õunavaras õunu. Kõik teadsid, et mul on seal all madu, muudkui silitasid.

Ja ma ei tea isegi, kuidas, aga meil õnnestus edasi liikuda. Jugoslaaviasse. Kogu oma väikese tantsutrupiga. Ega meie siis ei saanud aru, aga seal oli kohe-kohe sõda hakkamas. Bensiini üldiselt saada ei olnud, aga ühel päeval organiseerisid kohalikud ikka väikse rafiku moodi bussi – davai-davai, sisse-sisse! –, sõitsime üle piiri ja õhtul olime juba Vrba linnakeses. See oli maru tilluke koht, nagu Saue, ütleme. Elasime tavapärast elu – päeval vaba, õhtul esinemised Sarajevos, minna kuhugi ei olnud. Madu kolis hotellitoas kokkupandavasse plastklaasist terraariumi, vahepeal käis vannis ujumas.

Üks kohalik tahtis väga näha, kuidas madu sööb, ja ostis maole kuke. Madu ei teinud kukele midagi – kõht oli veel täis eelmisest korrast. Siis see kukk jäi elama mu hotellituppa; sittus ja kires igal hommikul. Siis tõi jugoslaavlane jänese. Madu ei teinud jänesele ka midagi – kui ikka ei taha, siis ei taha. Jänes hüppas mööda tuba, akna taga minarettidest kutsuti palvustele, kukk kires ja sittus. Lõpuks läksin turule, kukk ja jänes kaenlas, tahtsin nad niisama ära anda, aga vene keelest keegi aru ei saanud – mõtlesid vist, et kurat, mis ta tahab oma kuke ja jänesega. Lõpuks ulatasin mõlemad lihtsalt ühele vanemale mehele, ütlesin: „Hoia!“ ja tõmbasin jehhat suure hooga. Saingi lahti loomadest.

Ühed kohalikud olid võtnud Sarajevost rendiauto, tahtsid sellega üle piiri Šveitsi sõita ja meid ka kaasa võtta, aga mõtlesime, et kes meid vene passidega ikka Šveitsi sisse laseb. Mingi hetk sain aru, et seda rendikat ei kavatse nad kunagi tagasi viia ja mõtlesin veel, et issand, kui julmalt panevad. Aga kohalikud teadsin, et midagi on tulemas. Lõpuks öeldi meile otse välja, et minge nüüd siit minema nii ruttu, kui saate, siis läheb varsti jamaks ja te jääte kotti. Aga kuidas minna? Ja kuhu?

Läksime Nõukogude Liidu saatkonna juurde, aga seal oli venelasi mustmiljon. Kõik lootsid abi saada, meid ei võetud jutulegi. Lõpuks tuli pime juhus appi. Keegi oli Belgradi rongijaamas välja ostmata jätnud Moskva piletid – käisime seal kogu aeg šaakalitamas –, lugesime viimased veeringud kokku ja saime tutt-tutilt just need paar vaba piletit oma seltskonnale, ja Moskva poole teele. Siis oli tunne, et oleme sama hästi kui kodus.

Moskvasse jõudes meil raha enam polnud. Läksime siis Eesti rongi juurde, seal jalutas keegi puhvaikas tüüp ringi, ootas oma aega. Astusin tema juurde ja rääkisin, et on selline teema, fa-fa-faa. Siis ta sulas natuke aega ja ütles, okei, tulge õhtul tagasi, 10 minutit enne ärasõitu. Läksime oma kila-kola ja maoga postivaguni juurde – see oli kuskil eespool – ja oligi tehtud. Mina magasin kogu tee maha – olin nii väsinud –, aga teistel oli öösel suur pidu postivagunis, meil oli Jugost ikka kõvasti odavat piiritust kaasa ostetud. Hommikul ärgati kuskil lahtiste postkaartide ja kirjade vahel.

Ja hommikul Tallinnas kuulsime, et päev pärast meie ärasõitu oli Jugoslaavias sõda hakanud. Pääsesime napilt. Seda Vrba linna, kus me esinesime, enam sellisel kujul ka alles pole, tehti maatasa.

See trett jäi meie suurimaks gastrolliks.

Aga madu suri alles hiljuti. Ta elas Lasnamäel ühes korteris, kus terve tuba oli terraariumiks tehtud. Lõpuks kasvas ta neljameetriseks.