Aeg: talv 2009
Hinne: 5
Tallinna lennuki väljalend Frankfurdist on
mõistlikult keskpäevane. Seega haakub varahommikuse kiirrongi
ICE saabumisaeg kojusõiduga suurepäraselt, jättes aega
tunnikest kaks Frankfurdi lennujaamas ringi uidata.
Õigel ajal internetist väljaostetud rongipilet Amsterdamist
Frankfurti maksab vaid 20 eurot, mis on kolmetunnise, mugava reisi eest
naeruväärselt madal hind, ja pealegi pole vaja kordagi ümber
istuda ega lennujaamade vaevarikaste turvakontrollide all kannatada.
Hollandi pimeda talvehommiku jätab ICE maha sekundi pealt täpse
väljumisega. Personal on väljapuhanud, värskete
nägudega, saksapäraselt ontlik ja viisakas. Rong on pooltühi,
laitmatult puhas, ruumikas ja mahedalt valgustatud ning parajalt soe, mitte
üle köetud.
Prantsusmaa vahet sõitvatest
TGV-Thalys-tüüpi rongidest erinevalt teeb rõõmu
istmetevaheline jalaruum, mida on piisavalt. Restoranvagunis kõlksuvad
rõõmsalt kohvitassid ja lõhnavad ahjusoojad saiad.
Akendest vilksatavad mööda lumised saksa külad, tuledes
piparkoogimajad, unised väikelinnad ja härmas metsad. Õdus,
igati meeldiv ja kuidagi rahustav viis sedasi reisida.
Eeliseks
lennukile on seegi, et kui oled istumisest tüdinenud, saab vabamalt ringi
jalutada ja liikmeid sirutada. Istmetaskus on olemas igakuine, kahes keeles,
läikiv DB pardaajakiri ja täpne sõiduplaan. Lühikeste
vahpeatuste järel Duisburgis, Kölnis ja Düsseldorfis tervitab
rongijuht raadio teel uusi, äsja pealetulnud reisijaid sellise
salapärase Keskööraadio baritonihäälega ja soovib
kõigile sujuvat reisi ja head kohalejõudmist, kuhu iganes nad sel
hommikul jõudma peavad. Korra jalutab rongist läbi ka Saksa
politsei ja kontrollib eranditult(!) tumedama nahavärviga reisijate
dokumente. Ühel neegritaril palutakse vaikselt ja konfidentsiaalselt
mundrimeestele järgneda ja oma pagas kaasa võtta. Tema koht
jääb reisi lõpuni tühjaks. Ju polnud proual legaalselt
Bundesrepubliki sisenemist tõestavad paberid korras. Eemal istuv
asiaatide perekond pääseb ehmatusega. Noort, soliidselt riides,
omavahel miilustavat vene paarikest ei tülitata.
Pooletunniste
intervallidega kärutab vagunist läbi punase lipsuga stjuuard ja pakub
kohvi, teed, mineraalvett ja ajalehti. Sekti ja punaveini saab ka, kes tahab,
kuigi on hommikune aeg.
Aktsendivabalt ka inglise keeles suhtlev ja
diskreetse naeratusega on see kräsupäine stjuuard.
Kölni toomkiriku tornid selja taga, lisab rong kiirust ja kui
väljapääsu kohal vilkuvat tablood uskuda, on tunnikiirus 298 km.
Püssikuulikiirusest, voolujoonelisest kihutamisest hoolimata on rongis
vaikne, ei mingit rataste kolinat ega õõtsumist –
elektroonilised uksed vagunite vahel avanevad ja sulguvad ohketaolise
sahinaga.
Saabumine Frankfurti on samuti täpne. Lufthansa
preilidega asjad aetud, kohver Tallinna vormistatud ja pardakaart näpu
vahel, on minu missioon number üks leida korralik currywurst’i putka
– ICE puhvetis seda jumalust kahjuks ei anta ja neelud selle
järele käisid peal reisi algusest saadik.
