Marsruut: Amsterdam – Frankfurdi lennujaam

Aeg: talv 2009

Hinne: 5


Tallinna lennuki väljalend Frankfurdist on mõistlikult keskpäevane. Seega haakub varahommikuse kiirrongi ICE  saabumisaeg kojusõiduga suurepäraselt, jättes aega tunnikest kaks Frankfurdi lennujaamas ­ringi uidata.


Õigel ajal internetist väljaostetud rongipilet Amsterdamist Frankfurti maksab vaid 20 eurot, mis on kolmetunnise, mugava reisi eest naeruväärselt madal hind, ja pealegi pole vaja kordagi ümber istuda ega lennujaamade vaevarikaste turvakontrollide all kannatada.


Hollandi pimeda talvehommiku jätab ICE maha sekundi pealt täpse väljumisega. Personal on ­väljapuhanud, värskete nägudega, saksapäraselt ontlik ja viisakas. Rong on pooltühi, laitmatult puhas, ruumikas ja mahedalt valgustatud ning parajalt soe, mitte üle köetud.


Prantsusmaa vahet sõitvatest TGV-Thalys-tüüpi rongidest erinevalt teeb rõõmu istmetevaheline jalaruum, mida on piisavalt. Restoranvagunis kõlksuvad rõõmsalt kohvitassid ja lõhnavad ahjusoojad saiad. Akendest vilksatavad mööda lumised saksa külad, tuledes piparkoogimajad, unised väikelinnad ja härmas metsad. Õdus, igati meeldiv ja kuidagi rahustav viis sedasi reisida.


Eeliseks lennukile on seegi, et kui oled istumisest tüdinenud, saab vabamalt ringi jalutada ja liikmeid sirutada. Istmetaskus on olemas igakuine, kahes keeles, läikiv DB pardaajakiri ja täpne sõiduplaan. Lühikeste vahpeatuste järel Duisburgis, Kölnis ja Düsseldorfis tervitab rongijuht raadio teel uusi, äsja pealetulnud reisijaid sellise salapärase Keskööraadio baritonihäälega ja soovib kõigile sujuvat reisi ja head kohalejõudmist, kuhu iganes nad sel hommikul jõudma peavad. Korra jalutab rongist läbi ka Saksa politsei ja kontrollib eranditult(!) tumedama nahavärviga reisijate dokumente. Ühel neegritaril palutakse vaikselt ja konfidentsiaalselt mundrimeestele järgneda ja oma pagas kaasa võtta. Tema koht jääb reisi lõpuni tühjaks. Ju polnud proual legaalselt Bundesrepubliki sisenemist tõestavad paberid korras. Eemal istuv asiaatide perekond pääseb ehmatusega. Noort, soliidselt riides, omavahel miilustavat vene paarikest ei tülitata.


Pooletunniste intervallidega kärutab vagunist läbi punase lipsuga stjuuard ja pakub kohvi, teed, mineraalvett ja ajalehti. Sekti ja punaveini saab ka, kes tahab, kuigi on hommikune aeg.


Aktsendivabalt ka inglise keeles suhtlev ja diskreetse naeratusega on see kräsupäine stjuuard.


Kölni toomkiriku tornid selja taga, lisab rong kiirust ja kui väljapääsu kohal vilkuvat tablood uskuda, on tunnikiirus 298 km. Püssikuulikiirusest, voolujoonelisest kihutamisest hoolimata on rongis vaikne, ei mingit rataste kolinat ega õõtsumist – elektroonilised uksed vagunite vahel avanevad ja sulguvad ohketaolise sahinaga.


Saabumine Frankfurti on samuti täpne. Lufthansa preilidega asjad aetud, kohver Tallinna vormistatud ja pardakaart näpu vahel, on minu missioon number üks leida korralik currywurst’i putka –  ICE puhvetis seda jumalust kahjuks ei anta ja neelud selle järele käisid peal reisi algusest saadik.