Maldiivid on kunagi nii portugallaste, inglaste, araablaste kui ka indialaste poolt tallatud saared, kuni ligi 30 aastat tagasi võtsid kohalikud mehed end kokku ja panid lipu masti. Nimetati riik iseseisvaks ning tänaseni on olemas Maldiivide Vabariik, sada protsenti islamiusuline ning alkoholivaba - piiri peale jõudes kirjutatakse iga turistil kaasas oleva pudeli kohta telegrammkirjas sedel ning konfiskeeritakse jook riigis viibimise ajaks.

Riik ise on maaliline, liiv rannas valge nagu 3M-paber ning vesi sinine nagu Navitrolla taevas. Päike kuum ning õhk värske, kergelt kummelise mekiga.

Inimesed näevad siin välja otsekui indialaste, asiaatide ja mustade segu, näost on aga leida ka europiidseid ja indiaanlastele omaseid jooni. Nad on iseloomult muslimitele mitteomaselt vabameelsed ning mõnusalt ekstravertsed, kuigi mošeede kontsentratsioon riigis on hämmastav. Mehed on enamasti kalurid või teenivad elatist miskite muude turismiga seotud ametitega, naised peavad poodi ja kasvatavad lapsi. Noor maldiivlane on võrreldes oma eakaaslasega Euroopast tunduvalt värskema ihu ja hingega, ei suitseta ning leiab oma kaifi sukeldumisest, surfist või loodusest.

Surfi- ja sukeldumisparadiis on aga Maldiivid ilma küsimärgita. Mõnusad korallid ja värvilised rahud on kenamadki kui Austraalias Suurel Vallrahul ning siin on võimalus kohata kultuslikku Valge Haid. Igal pool, kuhu pilgu heidad, lõikab keegi lainet. Ja kuratlikult osavalt.

230 000 elanikust, kes ennast Maldiivide kodakondsusega ehivad, elab veerand pealinnas Males. Pole ühtegi teist riiki, kellel oleks ette näidata pealinna jaoks oma saar. Male on aga puhtalt üks saar - betoneeritud saareservad on linna piirideks ning linnast ära pääseb vaid paadiga.

Males viibimise ajal valdab mind pidevalt mingi kahtlane klaustrofoobia, olgu see siis tingitud tihedalt kokku pressitud kõrghoonetest, mille vahelistel tänavatel vurab selgelt liiga palju autosid ja rollereid, või tundest, et kui liiga kiire sammuga vehkima asud, siis ei saa enam pidama ning kukud üle "maailma" ääre. Sest olgem ausad: Males olles võibki Male täiesti vabalt kogu maailmaks kujutadagi.

Kõrvalsaarel, kuhu pääseb ühe dollariga, asub lennujaam ning on kõrtsud, kust loomulikult ühtegi drinki ega õlut ei saanud. Tagasisõit maksis jälle dollari. Teine saar, millele sõit maksab pool dollarit, on pisut kaugemal ning meenutab veidike Lasnamäed: tegemist on sõna otseses mõttes magalaga, kus elab inimene, kes töötab pealinnas, kuid kellele Male on kas liiga kallis või liiga väike. Ülejäänud 26 atolli oma saarepuruga on enamasti paradiisiilmelised rannahotellide kompleksid, mis kanajalgadel hütiridadega ookeani taustal juba iseenesest väsimust peletavad.

Igahommikune liftimuusikat meenutav palvekutsung minareti ruuporist äratab küll juba kell kuus, mis tihti ei ole vastavuses sinu plaanidega, aga tõenäoliselt on see parim aeg, kui jalutada kas siis Male linna tänavatel (kohalikus keeles magu) või mööda saare liivarandu. Mõõn on algamas ning päike juba kõrgel: imeline aeg esimeseks supluseks või söögiks.

Toit on Maldiividel suhteliselt odav: restoranis soovitan "komplektlõunat" üksi mitte võtta või siis arvestada, et see koosneb tihti umbes viiest elemendist, tohututest portsudest. Kogu köök baseerub nagu mujalgi samas regioonis riisil, ning siis sinna juurde võimalikult erinevad vürtsikad kastmed, pajad ja lisandid. Süüakse kätega või haaratakse toit selleks murtud pannkoogileivale, ja süüa kohalikud armastavad, seda on nii näha kui ka kuulda, aga ikka on nad pisikesed kui ondatrad.

Valge jaoks on kolm kilo aga minimaalne, mis sel kaugel saarel juurde tuleb.