INGVAR LUHAÄÄR Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Lennujaamas heitsime kohe prügikasti oma talvevammused – need olid meil nimme võetud hästi vanad ja katkised, et poleks kahju kohe ära visata – olnuks ju mõttetu neid kuu aega soojal maal kaasa tassida. Kohe sööstsid meie jopesid uudistama kohalikud “geoloogid”, kuid heitsid need pettunult tagasi. Sellest tekkis meie vastu huvi politseinikel: astusid juurde, küsisid dokumente näha ja vestlesid nii ääri-veeri, et selgust saada, kes me sellised oleme. Ilmselt jõudsid siiski järeldusele, et mingit ohtu me endast Indiale ei kujuta ja vestluse lõpu poole kostis nende hääletoonist veel vaid kergelt etteheitev noot, umbes et miks te neile siis nii viletsad riided tõite...

Kalkuttas näeb valgeid vähem kui mujal Indias, ehkki ka siin tasuks ära käia: Tagore maja ja kaks Kaali templit, uus ja vana... Linn ongi nime saanud jumalanna järgi. Kaali kultus on selle poolest iseäralik, et selles puudub kahesus – Jumal ja Saatan –, elumüsteeriumi kogetakse ühe tervikuna: Jumalanna su sünnitab; kui oled sirgunud välja lapseeast, siis armastab, ja kunagi ka tapab.

Uues templis oli kord preestriks kuulus müstik Rama­krishna, vana on aga kahtlemata veelgi vaatamisväärsem. Sõbrad on minult vahel küsinud, kas ma ei karda igasuguste võõraste uskude pühamutes käies, et sealt midagi halba külge saan. Ei karda, sest kõik religioonid on ikka hea, mitte halva peal väljas, ja isegi kui ma neist suurt ei tea, võin saada ikkagi vaid häid impulsse. Vahel olen püüdnud toimuvat teadvuslikul tasandil mõista, vahel üksnes intuitiivselt tunnetada. Nüüd ka – vaatasin, kuidas mu sõber laseb preestritel end siia-sinna vedada, ja mõtlesin: see läheb sul kalliks maksma. India preestrid on üldiselt üsna ahned.

Inimvool kandis mind iseenesest kesksesse pühamusse ja seal toimus midagi sellist, mis jättis kustumatu mulje: palvelejad – peamiselt sarides naised – tulid üksteise järel, hoides pea kohal suuri alumiiniumist pesukausse – just selliseid nagu me neid nõukaajast mäletame – täis leekivpunaseid õisi, tõstsid need altari juurde jõudes veel eriti kõrgele ja heitsid õied leegitsevasse tulle. 

satori zen-budismis valgustushetk, välgatus, hetkeline äratundmisele jõudmine.