Korrus kõrgemal on mitmesugused atraktsioonid. Ühele lähenedes ei usu oma silmi: kahekorruseline soliidne kivimaja, selle akendel ja seintel aga ripuvad ja roomavad aeglaselt edasi inimesed! Kuidas nad seal küll püsivad, miks nad alla ei kuku? Lähemale jõudes on kõik selge: see majasein on tegelikult põrandal ja põrandal aelevad ka inimesed, nende vahel liiguvad pildistajad, sein on aga üks suur peegel, mis selle kõik “üles tõstab”. Illusioon, virtuaalne maja. Aga ka laiemalt võttes – kas me ei elagi virtuaalses tegelikkuses?

Ma ei mõtle sugugi ainult seda, et virtuaalmaailm saab meile üha enam elu osaks, vaid et ka me ise oleme mingis mõttes virtuaalsed. Kujutleme, et ühel ilusal suvepäeval seisavad kaunil maastikul kõrvu inimene, siga, mesilane ja nahkhiir. Kõigil neil on silmad, kõik nad näevad ühte ja sama maastikku, kuid ilmselt täiesti erinevalt. Teadlased olevat välja selgitanud, et on olendeid, kes näevad mustvalgelt, ja on teisi, kes näevad punakais toonides. Küllap on neidki, kes ei näe pildina, vaid tajuvad mingite energiavõbelustena.

Meie kutsume Maad hellitavalt helesiniseks planeediks, koer aga ütleks võib-olla, et elab punasel planeedil. Kui üks aiaplank on punaseks värvitud, siis on seal ka tõesti punane värv peal, isegi värvi lõhna võib tunda, kui on värskelt värvitud või kui on palav päev, aga kus on värv neil eredatel fotodel, mida vaatame arvutist? Kas võime kord mingil ekraanil näha, kuidas näeb maastikku siga, kuidas – sedasama maastikku – mesilane, kuidas nahkhiir? Seegi oleks huvitav... atraktsioon.

Siin võikski lõpetada, kui selle süütuna tunduva kujutlusmängu taga ei kummitaks üks tõsine küsimus: milline on see maastik siis tegelikult? Loodetavasti pole ükski lugeja nii lihtsameelne, et põrutaks: tegelikult on muidugi nii, nagu inimene näeb!

* satori zen-budismis valgustushetk, välgatus, hetkeline äratundmisele jõudmine.