Ingvar Luhaääre reisi-satori’d*: Maailma austatuim puu
Ümbritseb teda kiviaed, kuid ei maksa siinjuures kohe kujutleda meie Saaremaa kiviaedu – siinses aias annavad tooni valge marmor ja kuld, kaelas on sel puul aga uhke säravkollastest õitest vanik. Iga päev asendatakse see uue, värskega. Vanik ise on tõeline punumiskunsti meistritöö: tundub nii pehme, nii kohev, et sellist tahaks küll proovida ka oma kaelas. Ja millised uhked tupsud otstes! Meie floristid võiksid kevadel proovida teha midagi sellist võililleõitest.
See siin on puu, mille all istudes sai buda valgustatuks.
Sündmus on andnud puule isegi liiginime – bodhipuu –, mis tuleb sanskriti tüvest budh – ärkama. Euroopas on küll kujunenud nii, et ärkamine on populaarne rohkem lahkusuliste ringkonnas, budistlikus kontekstis räägitakse aga valgustumisest. Buda kirjutatakse suure või väikese algustähega olenevalt sellest, kas peetakse silmas üht kindlat isikut või valgustatuid üldiselt – neid on olnud palju. Algne sõnakuju on buddha – ärganu (Linnart Mäll armstas ikka naeruselt öelda, et ka hommikul silmi avades võid öelda, et oled buddha), kuid olen järjekindlalt kasutanud eestlasele suupärasemat sõnakuju “buda”, ehkki enamasti parandatakse ära. Usun siiski, et tulevik on meie keeles buda päralt, nagu me juba praegu ei kirjuta: buddhism ja buddhistlik,, vaid ikka budism ja budistlik.
Bodhipuu on sama pikaealine kui meie tamm, nii olnuks täiesti võimalik, et just selle puu all Buda istuski – nagu meilgi on veel täies kasvujõus Lembitu-aegseid tammesid. Paraku see siiski nii ei ole, sest Põhja-Indiasse tunginud muhameedlased raiusid selle algse puu maha juba 12. sajandil. Järjepidevus on siiski säilinud: omal ajal oli üks usklik naine viinud selle algse puu võrse Sri Lankale, kust sealse puu võrse toodi omakorda tagasi Bodhgayasse, kus me seda nüüd näeme suureks kasvanuna.
Tantrabudistid usuvad, et Buda sai valgustatuks hoopis oma haaremis suguühtes mediteerides. Kuidas on see võimalik? Mis seal ikka nii võimatut, eks ta tundlik närvikava muundas erootilise naudingu eriti peeneteks tunnetusteks ja kujutlusteks – ta ju ei rabelenud, nagu see euroopalikus seksis tavaks, vaid mediteeris.
Jaapani zen-budism paistab valgustatuks-saamise võimaluste osas silma lausa hämmastava mitmekesisusega: isegi sellest, kui lööd varba kogemata valusasti vastu kivi, võib kogeda satori’t, valgustushetke. Tõsi küll, mitte igaüks ja mitte alati. Ja minu reisi-satori’dki… Vaatan veel kord aukartuses seda puud, mis on andnud nii paljudele algtõuke mõelda valgustatuse üle, teadvustada endale sellinegi võimalus siin elus. Tema aga kõigutab mahedas hommikutuules oma uhke lillevaniku otsi.
