Ingvar Luhaääre reisi-satori’d*:
Inimene inimeses kinni, kõik pidevas voogamises... korraga ei saanud aru, mis imelik tunne mind valdas – kogesin harjumatut inimtihedust, aga mu suureks üllatuseks ei tundnud ma selles midagi ahistavat, inimesed kõik valdavalt rõõmsameelsed ja nii lõi see tihedus päris tajutava jõudu andva ja toetava energiavälja. Tundus, et isegi mind, võõramaalast, võetakse omaks, ei mõelda: mis sa otsid siit, meil isegi kitsas!..
Korraga peatus mu pilk sellisel pooleli majamürakal, nagu neid meil võib näha veel mõnes vene ajast jäänud sõjaväelinnakus: tühjad akna- ja ukseavad. See siin veel luitunum, aknaavadest aga välja rippumas vaipu ja pesu ning kogu see majakarp täis hääli, laste rõõmsaid kilkeid. Ühtäkki mõistsin, et pole mõeldudki edasi ehitada või siis on sellest mõttest loobutud juba üsna ammu. Ja pole viga midagi – maja on selles mõttes valmis, et elu selles lausa keeb.
Leidsin end teatrikülastaja rollis. Ja kui andekad näitlejad – milline miimika, milline rolli sisseelamine! Samas mõistsin, et see pole teater, vaid üks perekond lahendab siin otse mu ees tänaval oma probleeme – emotsionaalselt, kuid mitte lausa vihaga.
Aleksandria pakkus veelgi iseäralikke elamusi. Võisin kogeda seda kurvi, mille kallet kuningas Farouk I oli lasknud nimme süvendada selleks, et kui ta oma limusiinis jälle mõne euroopa filmidiiva seltsis lossi poole kihutab, vajuks kaunitar kurvis raskusjõu toimel tema vastu.
Läbisime ka villade rajooni, kus kõnniteed rikkalikku rohelusse uppuvate majade ees tundusid äsja kogetud inimtihedusega võrreldes lausa tühjad; siin elasid Lawrence Durrelli “Aleksandria nelikusse” kuuluvate romaanide kangelased, diplomaadid ja spioonid ning nende armukesed, keda küttis üles kuumus ja kiim, mis – kuna tegu oli haritud inimestega – väljendus rafineeritud elamustes. Nägin uut raamatukogu, mis lebas väljakul nagu tohutu suur must tulnukate laev, kõndisin sadamakail, kus kunagi oli kõrgunud Aleksandria kuulus tuletorn, ja vaatasin sinavaid laineid, mille all pidid olema Kleopatra lossi vee alla vajunud varemed, mis kavatsetakse katta klaaskatusega – vesi muidugi pumbatakse siis selle alt välja – turistidele uudistamiseks.
Kuid kõige sügavama, peaaegu kirjeldamatu tunde jättis siiski äsja kesklinnatänaval kogetud inimtihedus, milles hoomasin erilise selgusega ühe mulle võõra rahva elujõudu.
Tagasi kodumaal, tabasin end mitut puhku sellelt, et kõndides Estonia puieteel, küsisin endalt: kuhu kõik inimesed on jäänud?... Teisalt jällegi – kui meid oleks nii tihedalt, kas oskaksime sellest rõõmu tunda?
