Mööda linna lühikest tuiksoont kulgedes võib viia end üdini kurssi sellega, mida pöörast annab kohalike lammaste villast peale rahvuslike kampsunite (neid kannavad kõik!) veel välja võluda. Kes ei tee bändi, teeb kindlasti vildist imelisi vidinaid! Disainipoed, galeriid ja muhedad kohvikud on kohati “tavapärase” julmalt välja tõrjunud. Traditsioone kantakse uhkelt edasi nii seljas kui südames. Iga haldjahäälne ja -keelne saarekodanik muheleb pidulikult habemesse, kui külalised kiidavad nende paljast puudeta maad, mis arktilistele tuultele avatud.

Kohalik menüü koosneb peamiselt kõigest, mida merest õnnestub välja õngitseda, taimsed osad kasvatatakse suurtes maakuumuse poolt köetavates kasvuhoonetes. Värske on nii küla, kala kui elektrofolk.

Iceland Airwavesi muusikafestival on väike ja armas hästi hoitud saladus – sellest kas ei teata tuhkagi või tekitab selle mainimine metsiku vaimustuspurske.

Juba kümmekond aastat koguneb järjest suurem hulk hingelisi inimesi hilissügisesse Reykjavíkki lühikesi päevi ja pikki öid veetma.

Festival alustas 1999 lennukiangaaris, olles siis kõigest üks väike muusikaline kohtumine kohalike talentide ja välismaiste produtsentide vahel. Tänaseks on sellest kujunenud oluline märk kogu maailma värskele muusikale ja selle järgi janunejatele.

Lineup’is on uhkelt esindatud islandi bändide read, nende jaoks on see riigis, kus bände on rohkem kui perekondi, peamine väljund.

Mikker pistetakse pistikusse juba kesknädalal kell 12, kui Kexi hosteli raamaturiiulite vahel võtab koha sisse suurte silmaklaasidega kummastav tütarlaps Sóley. Seabeari solistina tuntud hõbehääl mängib rohkem helide kui sõnadega, pannes rahva kahisema.

Kexi hostel, mis asub linnakeskusest küll mõnevõrra eemal, on festari kontekstis kindlasti üks olulisemaid tiksumiskohti. Kompleksivaba kompleks, kus sumedas ja nagisevas ruumis saavad kokku kõik omas ajakavas kulgevad karvased ja sulelised, ööbijad ja sööjad. Iga kahe tunni tagant seatakse lavale uus muusikaline gurmee, rääkimata köögis valmivast menüüst: imelisena sööbisid mällu näiteks tursk karamelliseeritud sibula ja värskete islandi kartulitega ning lest pruunistatud või, marineeritud sidruni, kapparite ja mandlitega...

Tuule tiivul mööda muusikalist pärlikeed tippides kaiguvad lakkamatu popurriina igast teisest baarist ja lobist vastu arvukad off-venue etteasted. Lisaks põhibändidele saavad nendel end kuuldavaks teha festivaliprogrammi mitte pääsenud kollektiivid.

Ühendriike lammutanud orkaan Sandy toob festivalile ka pöörase tormi. Kohati üle 50 meetri sekundis lõhkuv tuul kannab vapraid melomaane ühelt kontserdilt teisele. Ninad maas loodusele vastu surudes jäävad paljudel märkamata tol ööl taevas laiutavad virmalised. Linna kohal lendavad katused; rannatee, peatänav ja pooled maanteed on suletud, kuid festival käib tavapärast rütmi.

Mitteametlikest kontserdipaikadest märkimisväärsemaid ära märkides tuleks kindlasti märkida legendaarset Kaffibarinni, mille üks omanikke on Bluri ja Gorillaze juhtfiguur Damon Albarn. Esmapilgul tagasihoidlikuna näiva, kuid hiljem oma sarmiga jalust rababva koha reeglid on lihtsad – vaata, millisest uksest sisse mahud, kui üldse löögile pääsed, oma vaalaburger võta julgelt kaasa ja valmistu üle-linna-aftekaks.

Kuigi festivali esimene päev on veel üsna rahulik, on soovijatele avatud kahesajameetrine järjekord tiigiäärse pulmamaja Idno (Iðnó) ukse ees. Kes sees, seda enam välja ei kisu. Ajaloolise teatrihoone kõik kolm korrust on põhjalikult renoveeritud ning kohalike klassikute maalide vahel ringi liikudes võib end möödunud ajastutesse täielikult ära kaotada. Puitpitsiga dekoreeritud imposantsesse ballisaali paika kiilutuna lasevad inimesed artistidel oma lainepikkust häälestada. Nende hulgas ka kurioosne FM Belfast, mis koosneb vastavalt võimalusele kolmest kuni kaheksast fantastilisest artistist, ja nad kõik kargavad (sõna otseses mõttes) pükstest välja, et kogu saalitäis karbikilusid kõrgemale tõsta!

Linna peal laiutab veel palju kontserdipaiku, millest mitmete mustade lagede alla üle ühe korra ei jõuagi. Gamli Gaukurinni madalas ruumis raputavad kogu piduliste parve täielikult läbi võimsalt paigalt võtnud südikad jõmpsikad elektroonilisest helikollektiivist RetRoBot.

Vastukaaluks väikestele baaridele võtab nimekamad ansamblid oma kristallilise katuse alla riigi uhkeim uusehitis – konverentsi- ja kontserdipalee Harpa (eesti keeli harf). Väiksemas saalis näitab end ukse taga tungelnud rahvale Eesti uhkus Ewert & The Two Dragons, kes napilt orkaanivangist vabanenud, suuremates saalides kohalikud techno-souli-saurus GusGus ja folkromantikud Of Monsters And Men, kelle lugu “Little Talks” paugub praegu maailma edetabelites.

Tunngist tuntud Mike Lindsayl valmis hiljuti uus võimas sooloalbum “Cheek Mountain Thief”, mis on inspireeritud islandi mägedest. Tema tee jõudis Islandile tänu võluvale kohalikule tüdrukule, kellega abiellumise plaanid ta kontserdil avalikustas. Vanas ooperimajas (Gamla Bíó – Leikhús) plaadi valmimise auks korraldatud kontsert tõi kokku parimad sõbrad ja kohalikud muusikud, kellega koostöös album valmis. Laval särasid šarmantne ning mehine meeskoor Kaffibarskórinn, kohalik südamlik guru Mugison, Sin Fang ning malbe tütarlaps Mr. Silla, kes kõik koos Mike Lindsayga kinkisid ülivägeva elamuse.

Kahtlemata kauneim ja kõlavaim kontserdipaik kogu festivali kontekstis on tiigiäärne pühakoda Frikirkja. Vägeva tämbri ja aristrokraatlike maneeridega inglise imelaps Patrick Wolf saadab end kordamööda klaveril, kitarril ja harfil, pugedes oma täisakustilise kontserdiga halastamatult naha vahele. Hetketi ilmub kantsli alla ta malbe viiuli ja heliseva häälega varustatud õeke.

Kogu hardumus oli iga kell võimalik maha raputada kahekorruselises underground-klubis Factory. Seal lõhkusid ja nokkisid üle maailma tuntud President Bongo ja DJ Margeir oma uue pingpongiprojektiga Gluteus Maximus, rahvuslik elektrokuninganna Sykur, trummide ja basskitarriga tümitav analoogtekno bänd Electro Cuzzi Austriast, aga samuti väga värskena mõjuv duo Legend, kelle müstilises etteastes kohtusid elektro ja raske muusika.

Peenvalget imelist ravimuda said soovijad endale palgeile plökerdada legendaarsel BLUE LAGOON CHILL OUT peol, mida korraldab juba aastaid legendaarne DJ Margeir. Lõikava tuule tõttu oli kohalik kuum laguun sel aastal peamiselt peademeri. Kuid chilli asendumisel järjest rokkivamate live-esinejatega, nagu kolm house’i-õde Sísý Ey ja GusGusi solist Daníel Ágúst, kasvasid pead peagi valge vee kohal näppe viskavaiks torsodeks. Looduslik küte ja noorendavad mineraalid on kindel garantii, et samad näod sulistavad seal ka järgmisel aastal.
Kolm vihjetSöök: igaüks peab vähemalt korra käima väikses kalakuuris Sægreifinn (Mereparun) kuulsat vähisabaleent mekkimas.

Jook: proovida tasub kohalikku lagritsajooki Malt extracti (Egils). Kõik hinnad on põhjamaiselt kõrged, näiteks väikse siidripudeli eest oli võimalik 1000 kohalikku krooni välja käia (6,4 eurot). Eksootikajanuste jaoks on poes olemas ka Saku.

Raha: kes veel EEKe mäletab, saab hindadest kõige kergema ülevaate ISKi summast ühe nulli eemaldamisega. Kuldreegel on see, et kõik on umbes täpselt 2 korda kallim kui tänapäeva Tallinnas.