Istanbulis kunsti vaatamas
“Kas sa Atatürgi muuseumis ka käisid?” küsib kolleeg, kui Istanbulist tagasi olen. “Ei käinud,” vastan. Atatürk oli ilma muuseumis käimatagi pidevalt kohal. Tema nime kannab Istanbuli lennujaam. Bosporuse ääres paikneb imekaunis Dolmabahçe palee, milles Mustafa Kemal Atatürk 1938. aastal suri. Keset Taksimi väljakut kõrgub Cumhuriyet Anıtı – mälestusmärk 1923. aastal loodud Türgi Vabariigile, mis kujutab riigile aluse panijat koguni kahel erineval moel. Pilte Atatürgi elust võis näha teeäärsetel plankudel, pikkade mustvalgete seeriatena.
Kuid kevadine Istanbul on palju enamat kui riigi looja hõllanduslik omnipresentsus ja kõikjal õitsevad igas kujuteldavas värvitoonis tulbid. Õhus on tunda küpsetatud kastanite lõhna. Igal tänavanurgal pressitakse värsket mahla eurostandarditele mittevastavatest päris apelsinidest ja suurte läikivate seemnetega granaatõuntest. Magnooliad õitsevad ja kohe-kohe puhkevad õide kastanid.
Kontraste selles kahes maailmajaos paiknevas linnas jagub. Läikiva klaaspinna taha sätitud Chaneli ja Prada poed kõrvuti ehitustandritel möllavate hiigelkraanadega. Tänavail oma äri ajavad kingapuhastajad ja noateritajad, kellest põrutavad mööda luksusautod ja Burberry-hullusest haaratud naisterahvad. 19. sajandi keskel Burberryle aluse pannud Thomas Burberry ei osanud vist uneski näha, et 21. sajandi teise kümnendi hakul kannab tema kultusruudulise mustriga esemeid silmatorkav osa 72 miljoni inimese koduks oleva Euroopa ja Aasia piiril paikneva riigi kõige suurema ja läänelikuma linna tänavaid täitvast inimhulgast.
Istanbul jätab väga elujõulise ja noorusliku mulje (meenub kuskilt loetud fakt, et keskmine vanus Türgis on 28 aastat) – elanikke on metropolis eri hinnangute kohaselt 13–18 miljonit. Istanbul on ka kunstilinn. Alates 1987. aastast toimub üle kahe aasta sügiseti Istanbuli biennaal. 2000. aastate algusest on tekkinud arvukalt uusi galeriisid ja näitusepindu – Garaj, Arter, eriti trendikas Galerist. Muide, Türgis ei ole riiklikku kunstimuuseumi ega riigi poolt rahastatavaid kunstigaleriisid. Kõik sellised asutused toimivad erakapitali toel.
Beyoğlu linnaosas Bosporuse ääres paikneb Istanbul Modern, 8000ruutmeetrise näitusepinnaga endisesse laohoonesse paigutatud Istanbuli nüüdiskunsti muuseum, mis avati alles hiljuti, aastal 2004.
Muuseumile pani aluse 39 ettevõtet hõlmav Eczacıbaşı Group. Istanbul Moderni kollektsioon koosneb annetustest ja pikaajaliselt muuseumile laenatud teostest, kollektsiooni süda on Eczacıbaşı perekonna mastaapne kunstikogu.
Muide, Istanbul Moderni kõrval aadressil Antrepo 3 on samuti endises laohoones kuni mai keskpaigani avatud näitus “Van Gogh Alive”, rahvusvaheline rändnäitus, mis reisib Istanbulist edasi Türgi pealinna Ankarasse. Näitusel esitletakse enam kui 3000 digitaalset pilti Vincent van Goghi loomingust aastaist 1880–1890 neljakümne HD-projektori abil.
Vaimuhaiguse all kannatanud, 37aastaselt enesetapu teinud ja elu jooksul ühe taiese müünud hollandlasest on saanud surround sound’iga kõrgtehnoloogiline ime, kelle suurepärase loomingu toob Türgi publikuni riigi juhtiv farmaatsiaettevõte (sic!).
Aga tagasi Istanbul Moderni juurde. Algus on paljulubav juba enne muuseumihoonesse sisenemist – aias võtab külastajaid vastu Briti kujuri, Turneri auhinna laureaadi Richard Deaconi hõbedaselt läikiv skulptuur. Punane vaip juhatab kahel korrusel kunsti eksponeeriva muuseumi peasissekäiguni. Rõõmustan juba ette – paar tundi nüüdiskunsti kõlab taevalikult, ja on viimastele päevadele tagasi mõeldes hoopis teisest ooperist!
Olen paar möödunud päeva uidanud pisikeste fotosilma kaudu maailmaga suhtlevate jaapanlaste seas imelises Hagia Sophias, uurinud sealseid mosaiike ja tajunud oma väiksust. Seisnud järjekorras, et pääseda Sultan Ahmeti mošeesse, pannud pähe rätiku ja hinganud kopsud täis palvetest tiinet õhku. Vaadanud uhkes Topkapi paleekompleksis sultanite hiigelsuuri siidpükse ja kaftaneid, piilunud üle kümne inimese õla üht maailma suurimat teemanti ja ekselnud mustavate küpresside vahel, nina päikesest punane.
Istanbul Moderni püsiekspositsioon kannab nime “New Works, New Horizons” (Uued teosed, uued horisondid) ja näitab Türgi kunsti arengut 20. sajandi algusest tänapäevani. Kogu püsiväljapanek paikneb ühel korrusel, on kompaktne ja ladusalt esitatud. Tööde vahel on õhku, kunst ei väsita. Selgelt joonistuvad välja lääne mõjud – leidub impressionistlikus laadis maastikke, kubistlikke figuraalkompositsioone, laest alla rippuv klaver toob meelde möödunud aastal Kumus olnud Ene-Liis Semperi näituse.
Elavalt jäid meelde kolme naiskunstniku tööd.
Saksamaal elava ja töötava Nezaket Ekici video “Emotion in Motion” (2002), mille käigus katab valget negližeed kandev kunstnik kogu ruumi ja selles olevad isiklikud esemed suudlustega (tal kulus selleks kolm päeva ja 15 huulepulka). Ettevõtmine toimus 2002. aastal Milanos ja video sellest ongi Istanbulis väljas. Oma keha väljendusvahendina kasutav kunstnik õppis aastail 2001–2003 Braunschweigis Marina Abramovići käe all. “Emotion in Motion” mõjub kohati fanaatiliselt – kunstnik religioosse pühendumusega ümbritsevat musitamas, et ükski koht ruumis tema huultest puutumata ei jääks. Mõjus.
Nil Yalter, Egiptuses sündinud, Istanbulis üles kasvanud türklanna, kes kolis 1965. aastal Pariisi, on näitusel esindatud 1974. aastal valminud varase videoga “The Headless Woman or the Belly Dance” (Ilma peata naine või kõhutants). Peaaegu pooletunnises sugestiivses videos kirjutab Yalter idamaise muusika taustal oma paljale kõhule katkendi René Nelli tekstist “Erotique et civilisation” (Erootika ja tsivilisatsioon) ja tantsib traditsioonilist kõhutantsu. Toimub mäng meeste fantaasiate, traditsioonide ja naiste õiguse vahel omada oma keha ja otsustada selle üle, olla midagi enamat kui identiteedita keha.
Kui 2009. aastal avati Berliinis kolmel näitusepinnal väljapanek “Istanbul Next Wave”, mis oli toona suurim Türgi nüüdiskunsti näitus, mis väljaspool Türgi riiki olnud, pakkus Saksa meedias kõneainet Türgi naiskunstnik Şükran Moral, kes ütles toona muuseas: “Idamaade ühiskonnas tuntakse erilist viha naiste ja tüdrukute vastu. See on silmakirjalik ja keskaegne. Nad kardavad naise orgasmi. Nad kardavad naisi, kes tegelevad seksiga. Nad kardavad naisi, kes on olnud paljude meestega.” Moral on samas ka rõhutanud, et tema looming ei räägi ainult ja ennekõike Türgist, kuna vägivald naiste vastu on universaalne teema ja seda leidub igal pool.
Kunstnik on oma töödes etendanud prostituuti, riietanud end hamamis meeste ees lahti, Istanbul Moderni kogusse kuulub tema 1997. aastast pärinev videoteos “Bakırköy Mental Institution” (Bakırköy vaimuhaigla). Şükran Morali kunst nõuaks aga omaette lugu, milleks mul siin kahjuks ruumi ei ole.
Muide, 2006. aastast pärineb feministliku rühmituse Guerilla Girls plakat “The Future for Turkish Women Artists” (Türgi naiskunstnike tulevik), mille kohaselt on 40% Istanbuli galeriides näidatavast kunstist naiskunstnike oma, muuseumide püsiekspositsioonides naistele aga eriti kohta pole.
Istanbul Modern on tore erand.
