Anneli Treumuth

Aastane õppetasu on olenevalt kursuse tasemest 45 kuni 50 eurot ja õppeaasta lõpus saab sooritada eksami, mille tulemuste põhjal antakse vastav sertifikaat. Võimekad õppurid saavad ühe aastamaksu eest teha ka mitu kursust korraga. Kooli astumine mingit bürokraatiat ei kujuta, vaja on lihtsalt pass ette näidata ja õppemaks postkontoris ära maksta. 

See postkontori asi on küll imelik, aga ilmselt siis elektroonilisi pangaülekandeid paljud õppurid ei saa teha ja seetõttu tuleb kõigil postkontoris pool päeva järjekorras istuda enne luugi juurde pääsemist. (Itaalia postkontorid pole nõrganärvilistele, aga sellest mõni teine kord). 

Õppetöö toimub tavalise põhikooli ruumides ja kolmel päeval nädalas. Õpin juba kolmandat aastat ja kevadel saan sooritada C1 tasemetöö. Koolikaaslased on pärit Prantsusmaalt, Nigeeriast, Somaaliast, Kolumbiast, Tsehhist, Bulgaariast, Rumeeniast, Mehhikost, Hispaaniast, Indoneesiast..... ja samuti Itaaliast, sest Itaalias on tänaseni 10 % täiskasvanutest kirjaoskamatud. See tähendab, et 6 miljonit inimest ei oska lugeda ega kirjutada. Selline olukord on kestnud juba kümme viimast aastat ilma paranemise märkideta, sest suure sisserände tõttu araabiamaadest ning Aafrikast on kirjaoskamatute arv isegi kasvamas. 

Esimene hea võimalus sotsialiseerumiseks ongi tegelikult kool, kust saab vastuseid igale pähekargavale küsimusele. Meie õpetaja, kena 60-aastane naine, on suutnud õppuritest luua sellise grupi, mis meenutab pigem perekonda kui akadeemilist klassi. Ta organiseerib ka kooliväliseid üritusi, nagu ühised jalutuskäigud, rahvustoitude õhtud, kohtumised linnavõimudega ja piknikud. Imelik on see, et õpetaja, olles filoloog, ei oska isegi algtasemel ühtegi teist võõrkeelt. Olevat koolis õppinud pisut prantsuse keelt, kuid ei mäleta sellest midagi. 

Õpikud on täiesti värsked, st. praegu õpin raamatust mille väljaandmisaasta on 2013. Raamat põhineb Itaaliat puudutavatel statistilistel andmetel, kultuuril, poliitikal jms. igatahes on raamat paks ja raske nagu telliskivi, kuid väga huvitav. Itaallastele seal armu ei anta ja välja on toodud kõik nende head ning vead. Näiteks on seal kirjas, et Itaaliat kimbutavates hädades on põhisüüdlased raske ajalugu täis võõrvallutajaid, katoliku kirik ja maffia. Iga peatüki järel toimub kirjalik teadmiste kontroll ja hindamiseks on punktisüsteem kus maksimaalne punktide arv on 100.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis oma kooliteest. Lähen kooli jalgsi ning teekond on pikk ligi kolm kilomeetrit. Niipea kui nina koduuksest välja pistan, tervitavad mind igal nurgal aafriklased, kes kõik tahavad müüa möödujatele pabertaskurätikuid ja vihmavarje. Tegelikult on nad nn. „parkimise korraldajad". Igaüks, kes soovib autot parkida, peab süsimustadele noormeestele maksma vähemalt ühe euro, seejärel panema raha ka parkimisautomaati ja kui seda ei tee, võib juhtuda, et autot kriimustatakse mingi terava esemega või antakse autole paar vihast jalahoopi. Politsei ja tegelikud parkimispolitseinikud ei vii isehakanud ärimehi minema, vaid teevad neile vaid aeg-ajalt märkusi, et „pange praht ikka prügikotti, jms." mida nad ka teevad.

Seejärel kohtan ristmikul vähemalt kolme rumeenlast, kes ei müü midagi, äärmisel juhul pakuvad autodele esiklaasi pesemise teenust ajal, mil valgusfooris on punane tuli. Mõistagi tuleks neile kõigile anda üks euro. Kust ma tean, et tegemist on rumeenlastega? Aga kui kerjused raskest tööpäevast ära väsivad, siis ootab neid meie maja taga Rumeenia numbrimärgiga auto.

Pangaautomaadi all istub samuti üks inetu ja karvakasvanud kerjus, juhuks kui kellelgi tuleb mõte sularaha võtta, siis on tingimata vaja anda ka kerjusele üks euro. Järgmisele ristmikule on suisa elama asunud mustlaste suurearvuline perekond. Seal on selline suur muruplats, mis on täis mustlaste pampusid, toole, lapsevankreid (nad paljunevad jõudsalt) ja nemad muidugi oma prügi ei pane iialgi kuskile kotti või konteinerisse. Kõik praht lendab automaatselt maha ja tuul kannab selle igas ilmakaares laiali. 

Edasi kulgeb tee läbi vanema kvartali, kus kõik seinad on täis grafitit ja kirju NO TAV (treni alta velocita) , mis tähendab, „EI ÜLIKIIRETELE RONGIDELE".

 Muidugi on absoluutselt kõikidel akendel ja ustel, millest kooliteel möödun, trellid, sest itaallased oskavad pidada lugu turvalisusest. Kooli värava taga pean jupp aega kella laskma, sest värav langeb iga siseneja taga kohe lukku. Valvur, aga peab ju ka lõppude lõpuks aeg-ajalt oma asju ajama, seega tuleb tsipake oodata. 

Koolis on alates käesolevast aastast uus sisekorra eeskiri, mis näeb ette, et täiskasvanud ei tohi kasutada lastele mõeldud WC-d. Vastasel korral saab hukkamõistu osaliseks ja ei ole välistatud ka pedofiilias kahtlustamine.

Õhtupoolikul häirib kahel korral vaikset koolilapse elu lihast ja luust läbilõikav sireen, mis kuulutab lähedalasuva surnuaia väravate sulgemist, sest hoidku jumal, kui keegi sinna nelja meetri kõrguste müüride taha lõksu jääb. Jah, Itaalias suletakse mõned väiksemad surnuaiad isegi päevaseks siestaks, rääkimata ööpimedusest. Mõtlen ikka, et miks ei võiks surnuaia väravate sulgemisest teavitada valjuhääldajast tuleva hoiatusega, aga EI! Tavaks on sireen!

Kontrollimatu sisseränne on sundinud itaallasi võtma tarvitusele täiendavaid turvameetmeid, mida Eestis veel ei märka, kuid võib-olla oleks viimane aeg ka eestlastel endale teadvustada, et Eesti piir ei lähe enam Valkast vaid Maltast ja kõik, mis on hästi või halvasti teistes EU riikides jõuab suure tõenäosusega ka meie Maarjamaale. Lisaks lubas Itaalia president alustada vangidele amnestia andmist.

Itaalias pole olemas sellist asja nagu toimetuleku toetus, niisiis.... mis te arvate, mil viisil tuhanded vangist vabanejad, miljonid töötud ja võõra keele ning usutunnistusega immigrandid oma igapäevase leivakääru kätte saavad? Võib-olla tuleb tõesti otsida tõde piiblist, kus kerjustele annetamine on lausa vajalik. Pole ju meeldivam, kui inimestele tungitakse kallale tänaval ja rebitakse käest kott, murtakse sisse korterisse või autosse, varastatakse isegi surnud haudadest ja nõutakse laiba tagasisaamiseks omastelt lunaraha. Tundub õudne, kuid nii see on.