Ei kujuta ettegi, mis põntsu see igapäevaselt Boliivia pehmelt öeldes kiratsevale majandusele paneb, kuid rohujuuretasandil ei paista see kedagi absoluutselt huvitavat. Välja arvatud muidugi need, kel vaja linnast välja sõita ning kes ei saa seda sõitu edasi lükata.

Hämmastaval kombel räägitakse teleuudistes teesulgudest alles pärast president Evo Moralese Kuuba-visiidi ning peatse ÜRO-esinemise ettevalmistuste kajastamist. Ka ajalehtede veebiväljaanded ei kipu just liiga tihti teede läbipääsuinfot värskendama. Info liigub suust suhu ja teatavasti ei ole selline teave alati kõige usaldusväärsem.

Lipsasime ühel helgemal hetkel La Pazist välja, Titicaca järve äärde.

Siis aga tulid kaevurid uuesti teedele ning me ei saanud enam linna tagasi. Kostavad kuuldused, et on olemas mingid “salateed”, mida mööda Copacabana –La Pazi liinil saab blokkidest mööda. Aga täpsemalt ei tea mitte keegi mitte midagi. Saab suure kõrge autoga läbi, ei, hoopis ainult väikese autoga. Saab ringiga Peruu kaudu. Peruu kaudu ikkagi ka ei saa. Peruu poolt tulles lisandub veel see ebameeldivus, et sealt tulevad autod otsib politsei, keda muide barrikaadide juures üldiselt näha ei saa, korralikult läbi – väidetavalt tuuakse Peruust pidevalt sisse narkootikume ning valeraha. Vean kihla, et Peruu pool piiri otsitakse samal põhjusel läbi just Boliiviast tulevaid autosid.

Inimsööjadki elavad ju alati “seal sellel teisel saarel”, mitte meie juures.

Ühel hetkel leiame autojuhi, kes nõustub meid mööda kõrvalisi radasid La Pazi viima. Selgub aga, et salateede “tundmine” tähendab ainult seda, et mees on kas erakordne optimist või siis tavaline hullumeelne ning on valmis lihtsalt riskeerima ja improviseerima. Ühel hetkel tekivad maanteele suured kivid, mille vahel umbes 5 kilomeetrit slaalomit sõidame, seejärel aga keerab juht auto vanasse kruusakarjääri. Sõidame mööda suurt tühermaad edasi-tagasi ning meiesuguseid on veel – mõned mikrobussid, džiibid, ka üksikud veoautod on tulnud õnne katsuma ning on ilmne, et mitte kellelgi neist ei ole selget aimu, kuhupoole peaks liikuma. Nii me kõik mööda kõnnumaad ringi eksleme. Olen väga ärevil, kuna võib arvata, et kui me ühel hetkel ikkagi meeleavaldustele satume, ei kiida dünamiidikangelased meie sohitegemist sugugi heaks.

Teravad kivid on siin samuti nuhtluseks – bussidel ja autodel on rehvid all ilmselgelt vaid selleks, et ei peaks velgede peal sõitma, ning vahetusse lähevad nad vaid siis, kui ühel hetkel pauguga lõhkevad. Mis sellisel maastikul juhtub muidugi sagedamini kui asfaldil, mida omakorda, tuleb tunnistada, ei ole jõutud veel maha laotada ka paljudele tiheda liiklusega magistraalidele.

Ühel hetkel oleme siiski jälle maanteel tagasi ja oh imet, barrikaadidest möödas. Kuid paljudes kohtades, kus tee kulgeb mägede serva mööda, sellist ümberpõike võimalust ei ole. Niisiis on terve linn ikkagi praktiliselt ära lõigatud, ühenduses muu maailmaga vaid õhusilla kaudu. Isegi kurikuulus Camino del Muerte, “maailma kõige ohtlikum tee” La Pazist alla džunglisse, on blokeeritud – ka surmapõlgurid peavad veidi ootama.

Ei linnapea ega isegi mitte kiirabi saa blokaadist läbi. Kui telediktor kaevurite esindajalt küsib, et miks nii karmilt, on vastus ühene – meil on küll väga kahju, aga vastasel juhul ei jõuaks meie sõnum kohale. Tõepoolest, võib arvata, et kui nad hakkaksid mööndusi ja erandeid tegema, võiksid nad oma barrikaadide otsas aasta ringi istuda, ilma et keegi nendega midagi läbi räägiks.

Politsei sai kätte veoautotäie dünamiidipulki, mis olid mõeldud protestijatele. On olnud ka kuulda, et dünamiidi kasutamine meeleavaldustel tahetakse seadusega keelustada, mida paljud siinsed arvamusliidrid peavad elementaarsete inimõiguste rikkumiseks. Tõsi, ei ole teada juhuseid, kus keegi meeleavaldustel kasutatava dünamiidi tõttu vigastada või surma oleks saanud. Ju siis on kaevuritel see asi käpas – kuulub ju dünamiit nende põhiliste töövahendite hulka ja eks nende meele teebki mõruks see, et nad parema osa ööpäevast oma dünamiidipulkade keskel kusagil maa all peavad veetma, ja seetõttu tahavadki rahvalegi pisut tossu ja pauku teha.

Kui ikka streik, siis olgu streik, nii et maa must – öeldakse, et ei ole võimalik kuuse otsast niimoodi alla lasta, et okkad tagumikku ei lähe.

Ivo Tšetõrkin, La Paz, Boliibia