Jaanituld tehti ka Prantsusmaal
Jaanilõkke tegemise traditsioon on õige hästi säilinud mõlemal pool Reini jõge Elsassi ja Alsace’i külades, ehkki kindlat päeva jaanitule tegemiseks seal alati ei määratagi. Lõket tehakse mõnel sobival nädalavahetusel kas enne või pärast suvist pööripäeva, ja enamasti ikka koos suure külapeoga, kust ei puudu ka rohked toidud, õlu ja veinid ning rahvalik muusika ja tants.
Korraldatakse kostüümides rongkäike, põletatakse kõige kurja ja halva sümboleid, näiteks pahade nõidade või deemonite kujusid, peetakse kunsti- ja käsitöö võistlusi ning metsamehed võivad näidata oma oskusi mootorsaagide käsitsemisel, lõigates otse vaatajate silme all puupakkudest välja priskeid jäneseid ja hiidseeni ühes sama suurte seenekorvidega.
Kõik need müüakse ka kohapeal maha – äri peab ju alati käima.
Jaanituli, Prantsusmaal Feu de la Saint-Jean ja Saksamaal Johannisfeuer, süüdatakse alles siis, kui päike loojunud ja pimedus juba maad võtmas. Tegemist ei ole mingi lihtlabase rägust ja puidujäänustest või äraviskamiseks mõeldud asjadest kokku kuhjatud suure lõkkega nagu enamjaolt Eestis, vaid aegsasti valmis ehitatud konstruktsiooniga, mis hämmastab oma põhjaliku läbimõelduse ja määratute mõõtmetega. Reini-äärsete alade jaanituli võib ulatuda paarikümne meetrini ning kujutada endast tohutut tiibadeta sfniksi, muistset kindlustorni või sõjakat tanki. Selle süütamine on omaette keeruline rituaal, millest võtavad osa kõik küla tähtsamad tegelased.
Hiiglaslik tuletorn levitab lõõmates suurt kuumust, tekitab varisemisel ettearvamatu tulemöllu ning nõuab seetõttu tõsiste ettevaatusabinõude rakendamist. Vaadelda võib seda imepärast nähtust mitmekümne meetri kauguselt, turvalisust tagavad kindlakäeliselt kohalik politsei ja tuletõrjekomandod. Kogu vaevaga üles ehitatud konstruktsioon põletatakse maha paari tunniga. Sellest on lausa kahju, sest kaotsi läheb suur hulk kvaliteetset puidumaterjali.
