Jalgrattal Stokholmi!
Kui rootsi veoautojuhid laeval ärkama hakkasid, hakkas kostma valju möögimist. Kurguhäälel kuuldavale toodud “ooOOOooo” tähendab rootsi keeles “jaa”, olles lühend soomlaste “joooost”. Nii kõlab nõustumis- ja kuuletumissignaal rootsi kunni alamate suust. Kui juhised saadud, panid veoautojuhid moblad käest ja käivitasid suured Volvod ning Scaniad. Nende vahel ma oma jalgrattaga Tallinki praamilt ettevaatlikult maabusingi.
Stokholmis on teistsugune valgus kui Tallinnas, pealekauba peegeldub see kesklinnas ohtratelt vee- ja klaasipindadelt. Mulle meeldib siin ringi vändata, ehkki “vänta” tähendab rootsi keeles hoopis ootama.
Vastik Scandic Hotel valendas otse sadamas. Augustileitsakus tegin selle vea, et üritasin seal ööbida. Õhupuudus oli, aknad suletud (kuigi oli näha, et nad olid ehitatud lahti käima), konditsioneer ei töötanud, minibaar seisis tühjana, nagu oleks ta pesumasinaks ehitatud... no scandic mis scandic. Vältige sellist värki.
Rattateed aga on oivalised ja neid ehitatakse pidevalt juurde, nagu üldse teid selles maksumaksjate riigis. Plaanisin vändata Lidingöle, aga teed-sillad olid täis krusasid ja leidsin end hoopis Kuninga Puuaias, ooperikohviku kõrval lõõtsutamas. Püksisäär jäi korraks rattaketi vahele.
Hea, et miski muu ei jäänud. Heledasilmne pikk keskealine punajopeline jalgrattur, nii sulandusin ma täiesti pealinna putukate keskele.
Olid aga ajad, mil üldse veel ei sulandunud. Käisin kuningriigis esimest korda aastal 1989, olin noor ja värske, vaatlesime sõbraga hästi teraselt kõiki ette- ja tahajuhtuvaid tüüpe. Kõik, keda kõnetasime, olid nii viisakad. Minu ülikoolis omandatud brutaalne rootsi keel tekitas meile kohe alguses sõpru. Rootslased jätsid toona lakutud ning hoolsalt päevitunud mulje, naised meheliku, mehed... pedeliku heas mõttes. Stiliseeritud viisakus, naeratusgrimassid... Siinsamas Ooperikohvikus tantsisin paljulubavate puhtusest kiiskavate blondiinidega. Meie liin jäi pooleli kohe, kui muusika lõppes, kui pidin vastama küsimusele, kustkandist punapea ka ise pärit võiks olla. Vastust kuuldes jäi sõprus varjatud ehmatuse ja teeseldud rõõmsa huvi piiridesse, pealuu vibreerides tõid tütarlapsed kuuldavale viisaka oooOOoo-häälitsuse ja aidaa. Sa oled idast, see tähendas rootslase jaoks ohtu ning halba karmat.
Nüüd, 21 aastat hiljem istub ida-Euroopa keset Stokholmi. Eliitkalmistult leidsin nüüd värskel reisil terve künkatäie Dragani-nimeliste meeste haudu. Serbia-Montenegro nurga, ühesõnaga.
Just surnuaeda ma väntasin, tehke palun sama. Ma räägin Metsakirikuaiast (Skogskyrkogård), mis tegelikult kujutab endast niidusurnuaeda ja kuulutati UNESCO kultuurimälestiseks. See on tervikuna üks imelugu. Surnuaiani viib asfalttee, mille ääred on täis aheldatud jalgrattaid. Suuri tööandjate kontoreid pole ümbruskonnas näha, osa jalgrattaid on keti küljes veetnud aastaid. Võiks justkui arvata, et rootslased tulevadki iseendi matustele jalgratastega.
Igatahes möödunud sajandi alguses on see surnuaed planeeritud kui vahelduv küngasmaastik, hauakivid paiknevad niidu sees esmalt väga hõredalt, siis lihtsalt hõredalt ja edaspidi ka inimtihedalt. Künkale viib trepp, aga sellel astudes tunned, kuidas ülemised, taevale ligidasemad trepiastmed astuvad väiksema sammuga... mida lähemal kallitele kadunutele, seda aeglasemalt. Allee kõrval küürutavad esmalt kängunud vaevakased, kõverad ja kastreeritud. Edasi tuleb terve rinnak mände, siis sirgeid kaski.
Ühesõnaga, sõjast puutumata Rootsil on aega olnud dendroloogiliselt planeerida. Kümmekond aastat võtab lehtpuistu, paarkümmend aastat okaspuistu kasvamine.
Olen piisavalt luterlane, et sadulast maha kobida, ent mitte piisavalt, et mitte surnuaiamüürist üle hüpata. Teisel pool müüri kohtan seda stokholmlaste armsat puust üürimajade – styga’de asustust. Selliseid aiamajade punte kohtab neil päris kesklinna saartelgi. Järjekorrad üürimiseks on mõistagi mõnikümmend aastat. Midagi nagu meie lennujaamatagune Dvigateli aiamaade rajoon, ainult et haritud inimeste tehtud.
Ja usaldus ning abivalmidus. Igal sammul. Nii inimeste kui oravate suhtes.
Oravatele on Niidusurnuaia sargakujulistes veemahutites ujuma pandud laastukesed. Et käbinärijad ei upuks, kui sisse sulpsavad. Plastmassist kastekannud seisavad täiesti vabalt. Veel enam – väikesed heledad marmorlinnukesed seisavad harali varvastega hauaplaatide serval. Ja serval seisavad ka väikesed kuldkroonid! Millise aplusega eesti kitšisõber need endale kilekotti korjaks!
Lilled on Skogskyrkogårdil lubatud ainult mõnes üksikus hauakvartalis.
Kõige eleegilis-maitsetumad neist leiab Greta Garbo haualt, ent maitse muutub, kui üks leheke lillelt suhu pista (on seda tüüpi hapu floora). Ma pole kusagil näinud ka nii kalvinistlikult tagasihoidlikku juudi kalmistut.
Rootsis maetakse juute koguni kasinatesse vineerkirstudesse, et rõhutada surma demokraatlikku toimet.
Tõrvalõhn puitkabelist saadab mind veel kesklinnaski. Aga usaldust kesklinnas enam nii palju ei ole kui kalmistul. Kesklinnas küsitakse sult juba 50kroonist kohvikuarvet makstes IDd. Ja ka korralikus naeruväärselt kallis vanalinna restoranis, ikka IDd. Sest eriti raudteejaama kandis tiirlevad uue Rootsi ikoonid, värvilised rootslased. Kuid vara on värviliste sisserändajate muresid endile peale lasta suruda, kallid kaasmaalased, meil valgetegi mured lahendamata. Kuulan sõbra põhjendusi selle kohta, miks rootsi rahvas parempoolse valitsuse valis, ja nendin koos temaga: sotside süü. Sotsid kasvatasid üles vedelate makaronide põlvkonna, kes ei oska tööturul konkureerida ja kardavad nüüd tõmmudele immigrantidele oma toetusraha kaotada. Mulle ei meeldi need allaandlikud jutud.
Strandvägen ja kesklinn on üks lahe promenaad. Sõidan jalgrattaga mööda kohast, kus ühel varahommikul, pärast pikka öötööd, valmis minu ja Bonnieri firma vahel üks leping. Advokaat kirjutas selle käsitsi, kuna ametiühing ei lubanud sekretäri-assistenti öötööle jätta!
Armsa tunde tõi hingedeaja Rootsi-reis jalgratturi hinge. Mida paremini läheb Rootsi kunnil, seda paremini läheb ka eestlasel, kuigi olen südamest vihanud Rootsi välisministrit Sten Anderssoni, kes mu enda kuuldes Endla tänava merekooli ühikas 1989 konsulaati avades ütles “Estland är inte occuperat!”. Lunn selline.
