Jalgsimatk Everesti jalamile
Alustasime matka Katmandust Sagarmathasse 29. mail. Juhtumisi on see rahvusvaheline Mt. Everesti päev, kuna sellel päeval 1953. aastal jõudsid esimeste inimestena Everesti tippu Sir Edmund Hillary ja Tenzing Norgay.
Esimene soovitus: ärge teie küll nii tehke nagu meie, et lähete Nepalis mägedessse matkama ilma sularahata ja varute matkaks baaslaagrisse vaid kuus päeva! Nimelt on soovitatav päevade arv matkaks 14–20 ning sularahaautomaate ei ole Sagarmatha Rahvuspargi aladel siiani nähtud. Raha saab küll Luklas (matka alguspunkt) ja Namche Bazaris pangas või rahavahetuspunktis, kuid seda 10protsendise teenustasuga.
Neli korda kõrgemad hinnad
Kõrghooaeg matkamiseks kestab märtsist maini ja septembrist novembrini, kuna siis on ilmad paremad, mäed pole pilvede taga peidus ning loodus on lopsakam.
Pilet ühele Katmandust Luklasse maksab üüratud 115 USD. Seda vaid pooletunnise lennu eest. Kui närvi jätkub, tasub kaubelda, nii saimegi pileti pika seletamise peale 21 dollarit odavamalt.
Lukla lennujaam asub Nepali idaosas kaljuserval. Sõiduteid sinna ei vii, seetõttu on võimalus sinna pääseda kas lennukiga või jalgsi. Kuid ka lennukiga ei ole Luklasse kõige lihtsam saada, sest halva ilma tõttu jäetakse tihti lennureisid ära. Mööda maad on võimalik minna kõigepealt bussiga (ligi 12 tundi) Jirisse ja sealt jalgsi umbes seitse päeva matkates Luklasse. Busside teelt välja sõitmine on väga tavaline.
Hea, et võtsime kaasa toitu ning veepuhastustablette, sest hinnad restoranides on kõrged. Kui dahl baht (läätsekaste riisiga) maksab Katmandus umbes 70 ruupiat (1 Nepali ruupia = umbes 0,2 eesti krooni), siis mägedes 250–400 ruupiat. Ööbimise saime mõnes kohas 100 ruupiaga, kuid selle üle ei maksa kohe liialt rõõmustada: hosteli restoranis ootab teid menüü, kus mahlased nii kirjavead kui hinnad.
Öökiv ja nuttev asiaat
Teel Doughlast Lobuchesse kohtasime toredat tšehhi, kes andis meile tükikese ingverit, see pidi mägedes vererõhule hästi mõjuma, samuti sobivat selleks küüslauk ja kohv.
Viienda päeva pärastlõunaks olime Gorak Shepis (5120 m). Nüüd hakkasime juba valusamalt õhupuudust tundma, pea valutas ning hingata oli raske. Need on esimesed kõrgmäestikuhaiguse tundemärgid. Asja ei teinud paremaks ka kõrvaltoas – ilmselt juba tõsisemalt haigestunud asiaat – öökiv ja nuttev mees.
Üldse nägid paljud inimesed sellel kõrgusel juba üpris kurnatud välja. Sõin Diamoxi (atsetasoolamiid – kiirendab aklimatisatsiooni), lürpisin küüslaugusuppi (üks lahja lurr, mis oli tehtud pakisupist ning sisse hakitud pisut küüslauku) ning jäin paremat hommikut ootama.
Tee Everesti baaslaagrisse (5364 m) oli vaevaline, hingata polnud suurt midagi. Kuid meelt lahutas meil üks punasekarvaline koer, kes Gorak Shepist kaasa tuli. Mis teda selleks motiveeris, jääb meile vist alatiseks saladuseks.
Baaslaager ei jäta mingit erilist muljet, ümberringi mäed, mida juba küllalt nähtud. Seal paiknes vaid üks vene alpinistide telklaager. Siiski olime eesmärgini jõudnud!
Eksimine on lihtne
Samal päeval kell 12 hakkasime tagasi alla minema. Olime pärast kaheksat tundi kõndimist päris väsinud, kuid just siis suutsime teelt eksida, pealekauba hakkas pimedaks minema.
Teadupärast puudub metsas valgustus ja nii me siis kaapisime kottpimedas mäest, õigemini sirgest seinast üles. Lõpuks hakkas siiski kuskiltpoolt valgust paistma ning paari tunni pärast olimegi Deboches, kus veetsime öö. Jäi veel kõndida ligikaudu 30 km ning pärast üheksat tundi kõndimist (seitsmenda päeva õhtuks) jõudsimegi Luklasse tagasi.
Peab tunnistama, et vaatamata raskusele on Everesti jalamil matkamine väga tore kogemus ja rohkem kui suurepärane vaheldus Katmandu lärmile, liiklusele ja üldisele kaosele. Peamine põhjus, miks matk mõnel inimesel pooleli jääb, on kõrgmäestikuhaigus. Kohalikud teavad rääkida, et helikopter, mis haigestunuid mägedest alla toob, pidi kõrghooajal seal päris usinalt tiirutama.
Matkama tasuks minna kaaslasega, sest kunagi ei tea, millal abi on tarvis. Eriti üksinda matkavad naisterahvad jäävad mägedes tihti kadunuks. Üsna suur tähtsus on ka ilmal. Vihm teeb tee (kivid, muld, savi) väga libedaks ning ettevaatlik tuleb olla ka kaanidega.
Kui oled liikuva eluviisiga, oskad kaarti lugeda, võtad asja rahulikult ja aklimatiseerud, siis ei ole matk Everesti baaslaagrisse kuigi raske.
