Jalutuskäik suhkrumetsa
Mis saab olla mõnusam kui ilusal kevadisel pühapäevahommikul oma pere sappa võtta ning sammud suurlinnast välja suhkrumetsa seada. On vahtrasiirupi tegemise aeg ja põnev on minna uudistama, kuidas asi täpselt käib. Meie tee viib Torontost lääne poole Bronte Creeki provintsiparki, kus terve märtsi- ja aprillikuu toimub vahtrasiirupi festival.
Põsed kõigil kergest tuulest ja eredalt taevas siravast päikesest õhetamas, seisame pargi alguses, kus kaks noort naist külastajaid avala naeratusega tervitavad. Nad oleksid nagu 19. sajandist praegusaega ära eksinud. Seljas on neil pikad tumedad seelikud, peal poolde säärde ulatuv hele villane mantel ning kõige üle valge kootud kolmnurkne rätik, mis eemalt vaadates jätab haapsalu salli mulje, kuid lähemal uurimisel osutub tegumoelt palju lihtsamaks. Mulle meeldib, kuidas Kanada vabaõhumuuseumi tüüpi väljapanekutes töötajad ja valvurid ajastule vastavalt rõivastatud on.
"Tere tulemast parki!" hõikavad nad rõõmsalt. "Kui soovite pannkoogimajja minna, hüpake julgelt vankrisse, see viib teid kohale. Kui tahate enne pisut jalutada, siis ootab teid giid, kes räägib vahtramahla kogumisest ning ajaloost."
Heidame pilgu eemal seisva vankri poole, kuhu mõned on end juba mõnusalt istuma seadnud. Kaks kikkis kõrvadega hobust noogutavad kutsuvalt meie poole, kuid otsustame siiski üksmeelselt jalutuskäigu kasuks. Meie giidiks saab sõbraliku olekuga mees, kes tutvustab end Michaelina. Tal on peas uhke sonimüts ning seljas paks ruuduline flanellpluus. Sokid on viksilt pikkade pükste peale tõmmatud ning jalas kannab ta raskeid nööritavaid saapaid. Pilukil silmadega enda ümber kogunevaid inimesi takseerides on Michael ilmselt jõudnud järeldusele, et paraja suurusega grupp on koos, ning ta juhatab meid matkarajale.
"Mis te arvate, kus kasvavad kõige paremad vahtrapuud siirupi jaoks?" uurib Michael. Ta õngitseb mahukast risti üle õla rippuvast paunast välja väikese kaardi. Sellel on ära märgitud Suurjärvistut ümbritsevad alad kuni Atlandi ookeanini välja. Just siin sirguvad kõrged suhkruvahtrad, mis peidavad endas maailma magusaimat mahla ja mille punane leht kaunistab Kanada lippu. Selliseid puid kasvab mujalgi, kuid arvatakse, et tänu õigele kliimale ning mullale on kohalikust piirkonnast saadud mahl suurima suhkrusisaldusega. Kommertsliku tootmise juures omab see suurt tähtsust, sest ühe liitri siirupi valmistamiseks on vaja ligi 40 liitrit vahtramahla. Umbes nõnda palju, kui täiskasvanud puu kevadel seda välja annab.
Kanada toodab 80 protsenti kogu maailma vahtrasiirupist. Ülejäänud 20 protsenti tuleb USAst. Kindlasti peab ära märkima, et Kanada enda toodangust pärineb 90 protsenti Quebecist ja 5 protsenti Ontariost. Ühendriiklaste jaoks on produktiivseim Vermonti osariik.
Kuigi vahtraid kasvab metsas küllaga, tuleb enne mahlade jooksma laskmist kindlaks teha, kui vanad need on. Pisike tedretähniline poiss, kes siiani suuril silmil Michaeli juttu kuulanud, meenutab koolis õpitud teadmisi. Puu vanuse saab teada, kui lugeda kokku kasvuringid. Michael demonstreerib meile siiski natuke lihtsamat viisi. Taas kord sirutab ta käe oma põhjatusse kotti ning toob välja tööriista, millega on kerge puu läbimõõtu kindlaks teha. Täiskasvanud mehe kõrguselt peab see olema vähemalt 25 cm jäme, mis annab puu vanuseks umbes 40 aastat. Vahtrapuud võivad vabalt peaaegu 200 aastat vastu pidada, jagades aasta aasta järel oma mahla.
Järgmisena peatume lõkke juures, mille kõrval lebab vedelikuga täidetud puuküna. Esialgu on raske neid kahte vahtrasiirupiga kokku viia. Tegelikult oleme tunnistajaks vanimale siirupitegemise meetodile. Indiaanlased kogusid mahla juba sajandeid enne valge mehe tulekut. Nad tegid vahtrapuule tomahoogiga V-kujulisi lõikeid ning juhtisid mahla kasetohust valmistatud ämbritesse, mis künadesse tühjendati. Vee väljaaurutamiseks visati puust anumasse lõkkes kuumutatud kive. Protseduur ei olnud sugugi lihtne, nagu me Michaeli pealt ära näeme, kes proovib jonnakat kivi kahe kepi abil edasi toimetada. Tal kukub see mitu korda maha, enne kui sisisedes õigesse kohta jõuab. Pole vist raske ette kujutada, kui hea meelega nad sarnasel viisil saadud siirupit jõid või toidutegemisel kasutasid, kui liivaterad hiljem hamba all krigisesid. Teine võimalus oli mahl jätta ööseks külma kätte, et hommikul jääkiht eemaldada. Hilisem aeg nägi ka savist nõude käibele võtmist, need paigutati lõkke äärde kuuma.
Kui tulid eurooplased, ei olnud indiaanlased kitsid oma teadmisi vahtrasiirupist jagama. Kindlasti vaatasid uusasukad kohalike tegevust pika pilguga, kui neile puru ja prahiga segamini siirupit pakuti, ning panid kärmelt mõtte tööle, kuidas asi produktiivsemaks muuta. Kasetohust ämbrid asendati õõnestatud palkidest valmistatud pangedega ning hiljem kinnitati puude külge metallanumad.
Meie jalutuskäik ajaloo radadel viib uue väljapaneku juurde. Kolm eri suurusega süsimusta raudkatelt ripuvad pikliku lõkke kohal, mis ahnelt pottide põhjasid limpsib. Silme ette kerkib pilt, kuidas öösel samasse kohta sattudes takuste juuste ja teravate ninadega sortsid puude vahelt välja kargaksid ning asuksid nõiajooki keetma, ise hirmuäratavat tantsu lüües.
Muidugi ei peitu kateldes mürgisegu, mille lisandiks rästikud, konnad ja kärbseseened. Hoopis vastupidi. Michael seletab rahulikul häälel, kuidas vahtramahla kuumutamine algas kõige suuremast potist. Niipea kui mahlast oli küllalt vett välja aurutatud, tõsteti see pikavarrelise kapaga edasi järgmisesse katlasse. Meetod oli mitu korda parem võrreldes indiaanlaste kasutatavaga, kuid oma mured olid sellegagi. Enamasti valvasid lõkke ning katelde juures naised, kelle pikad seelikud võisid lahtisest tulest kergesti põlema süttida. Kahjuks ei olnud probleemile mingit lahendust ning sel kombel jätkati mahla kuumutamist järgmised paar sajandit.
"Kas keegi oskab öelda, mis siin katla kohal ripub?" pärib meie giid ühele valgele neljakandilisele tükile osutades, mis nööri otsas kõikumas. Kaugelt uurides on raske aru saada, mis see võiks olla. Teisedki kuulajad kehitavad nõutult õlgu.
"Seapekk!" teatab ta meie üllatuseks. Juhtumisi on mul kusagil ajusopis peidus teadmine, et siirupile valatakse tänapäevalgi pisut õli peale, et ägedat keemist tagasi tõmmata. Muidu kipub üha paksenev vahtramahl üle ääre jalga laskma. Tavalise pekitüki kasutamine tuleb mulle uudisena.
Suhkru saamiseks kuumutati magusat kontsentraati veelgi rohkem. Seda kasutati nii joogi sees kui küpsetistes või toidutegemisel ning see muutus asunike laual sama tavaliseks kui sool praegustes kodudes, meie jaoks tuttavat suhkrut ei olnud tollal sugugi kerge hankida.
19. sajandi keskel, kui ameeriklased kodusõda peavad, toimub veel üks muutus mahla aurutamisel. Kolakad katlad vahetatakse lameda põhjaga madalate anumate vastu, millel on palju laiem pind, kust aur kergesti õhku kaob.
Omal ajal tegelesid vahtrasiirupi ja -suhkru keetmisega peamiselt ainult farmerid, kes enne põllutööde algust ruttasid metsa lisasissetuleku teenimiseks ning loomulikult oma perede magusaga varustamiseks. Viimane ei ole nüüdisajal enam oluline, sest suhkur on poes kergesti ja odavalt kättesaadav. Kuid tänapäeva põllumehed vahtramahla kogumise aladel jätkavad esivanemate traditsioone. Nende farme nimetatakse suhkruvõsaks (sugar bush) või -metsaks (sugar wood). Majakesed, kus aurutamisprotsess toimub, on suhkruonnid (sugar shack).
Teeme oma jalutuskäigul giidiga viimase peatuse ühe vahtrapuu juures, mille küljes ripub kitsas kaanega ämber.
Saame teada, et tänapäeval näeb sarnast mahla kogumist vaid väiksemates kohtades. Vahtrasiirupi tootjad on alates läinud sajandi seitsmekümnendatest puude juurde viinud peenikesed torud, mida mööda mahl jookseb suurematesse kanistritesse. Meie päevil ei ole just kerge leida vajalikul arvul abimehi, kes metsas ämbreid käiksid tühjendamas. Ennevanasti oli lapsigi taluperedes palju rohkem, keda sai tööle rakendada.
Püüan sõrmega tilkhaaval ämbrisse kukkuvat vahtramahla. Tunnistan, väga raske on seda siirupi endaga kokku viia.
Ainult imeõrn magus maitse annab tunnistust, et ma lihtsalt vett ei meki, sest alles mahla kuumutamine ning pruunistumine toob välja vahtrasiirupile omase erilise maigu. Proovin mõttes võrrelda vahtra- ja kasemahla ning joomise suhtes pean võiduloorberid vähemalt enda jaoks andma tuttavale kasele, mille mahl mu mäletamist mööda palju värskendavamalt mõjub.
Täname giidi, kes meile esitas nõnda hariva kokkuvõtte, ning seame sammud vana kahekorruselise maja poole, kus elasid pargi maa-alade kunagised omanikud. Laste sihiks on maja taga pakutav maius, mida ühel vahtrasiirupi festivalil kuidagi maitsmata ei saa jätta - lumel valmistatud pulgakomm. Tavapäraselt tehaksegi kommi lumel, kuid vahepeal meist ülekäinud soojad ilmad on maa talviselt valgest kattest täielikult puhastanud.
Õnneks ei ole lastud end sellest pisiasjast heidutada ning õue toodud laud on kaetud jääplokkidega, millele piklikud õõnsused sisse uuristatud. Köögiuksest kiirustab välja satsilises pluusis ning hallis pikas seelikus noor naine, hoides käes kannu aurava siirupiga. Ettevaatlikult valab ta jääle merevaigukarva nektarit. Niipea kui kuum vedelik on pisut jahtunud ning tahenenud, saab seda ümber pulga keerata ning kohe ka suhu pista. Laste arvates on vahtrasiirupi pulgakomm maailma parim! Kuigi ma kahtlustan, et pisipere jaoks on iga magus asi, mis parasjagu käes, kõige parem.
"Kohustuslikus korras" tuleb enne pargist lahkumist läbi astuda poest, kus pakutakse kohapeal valmistatud vahtrasiirupit nii pudelites kui plekist kanistrites. Jalutame riiulite vahel ning ma ei jõua ära imestada siirupist valmistatud toodete mitmekesisust. Hulganisti jääb silma isesuguseid maiustusi, mis mõistagi panevad laste silmad särama. Ebatavalisemate kaupade seas pakutakse vahtrasiirupivõid, -grillikastet, -teed ning -kohvi! Omaette muiates meenutan hetke, mil püüdsin aru saada, kas vahtrasiirup on sama mis suviti aiamarjadest keedetu ning kuidas seda täpselt veega lahjendama peaks.
Minu kotipõhja leiab tee kaks liitrit siirupit, mida kodus mõnus pannkookide ja vahvlitega süüa. Hind on võrreldes maisist keedetud pannkoogisiirupiga mitmekordne. Kuid tean, et pudelis on peidus nektar, mis on täis päikest ja tuult, ootusärevuses kevadet ja vahtrapuude hõngu; ning väärt igat senti, mis kulutatud.
