(Piret Potisepp)

Kuidas Pekingis jõule tähistatakse? See on küsimus, mis mitmetele Euroopa kolleegidele, sõpradele ja äripartneritele viimasel ajal huvi on pakkunud. Vastata pole aga sootuks lihtne. Maailma suurima rahvaarvuga riigis ei ole usuküsimused sugugi üheselt paigas, nagu ka see, milline religioon Hiinas valdav on. Wikipedia andmetel on kristlasi elanikkonnast kolm-neli protsenti. Siiski on nutikad ärimehed meile nii tuntud jõuluäriga ka Hiinas trendi loomas.

Pealinna tänavad on jõuluehtes ning eri kaunistusi on palju. Kõige enam on dekoratsioonidena eri suurusega kuusepuid, kuid popid on ka seitse pöialpoissi ja Lumivalguke.

Innovaatilisemate kaunistuste seas võiks esile tõsta pingviinid. Paljudes kioskites ripuvad jõuluvana ning lumehelbed kõrvuti traditsiooniliste hiina laternatega. Grandioossed jõulukonstruktsioonid annavad märku hiinlastele nii omasest suursugusest ja võimsast lähenemisest.

Tähelepanu köitmise püüe on suunatud selgelt lastele, kuna ühe lapse poliitika on nad Hiinas lausa Jumala staatusesse tõstnud. Eriskummalised lastelõksud on kõikjal linnas üleval. Muinasjutukangelased Euroopast seisavad kõrvuti hiinapäraste jõuluklounidega.

Söömine on hiinlaste vaba aja veetmise ja pidupäevade tähistamise möödapääsmatu koostisosa ning austuse näitamise viis. Hiinas müügil olevad piparkoogid on glasuuriga nii paksult kaetud, et pole selge, kas all ka piparkook leidub. Tundub, et pagaritööstus on hetkel Hiinas üks kiiremini kasvavaid tootmisharusid.

Hiinlastel ei ole ajaloolist magusasöömise kommet ning kohalikes restoranides mõistetakse desserdi all senini tükeldatud puuvilju. Kreemikoogid ja valge sai on aga peale tungimas, ning esimesed raamatud Hiina tüsenevast elanikkonnast on juba saamas bestselleriks.

Tipprestoranid pakuvad spetsiaalset jõulumenuüüd, kus esindatud traditsioonilised toidud nii Ameerikast kui Euroopast. Jõulujoogid on siin alles avastamisjärgus.

Veinikultuur areneb hoogsalt ning hõõgvein võib Hiinas väga suur tulevikuhitt olla, sest hiinlane eelistab vettki juua kuumalt.

“Meie, hiinlased, saame sõpradega kokku, sööme koos õhtust ning vahetame kingitusi,” räägib Wang Li, põline pekinglane, kes viis aastat Inglismaal elanud ja töötanud. Nii tähistab jõule enamik noorema põlvkonna pealinlasi, kel on sõprusringkonnas ka wai ren’e*. Kuna Hiina valitsus on juba aastaid püüdnud elanikkonda rohkem tarbima suunata, pole neil midagi ka jõulude tähistamise tava ülevõtmise vastu.

Suurim erinevus võrreldes muu maailmaga on ilmselt kaubanduskeskustes lokkavad jõuluallahindlused, mis said alguse juba esimestel detsembrikuu päevadel. Ja inimesi on kaubanduskeskustes stabiilselt palju. On ju ostlemine söömise kõrval teine hiinlaste suurim meelelahutus. Euroopas tuntud brändide esinduskauplusi kerkib nagu lumememmesid, kui saabub sula.

Heategevus- ja käsitöölaadad on samuti populaarsed. Kenad päikeselised talveilmad toovad rahva rõõmsal meelel tänavatele ostlema. Pekingi talv on eriline. Kuigi kargust võimendab veel jäine tuul Mongooliast, mis lausa luust ja lihast läbi

lõikab, pakuvad tuuletud päevad Pekingis kauneid sinitaevavaateid ja rohkelt päikesesära.

Eestlaste traditsiooniline jõulupidu on Pekingis selleks aastaks peetud. Traditsiooniks saanud varajane toimumisaeg (detsembri esimestel päevadel) jätab kõigile tegusatele eestlastele aega osaleda Hiina ettevõtetes jõulutraditsioonide loomises ja ka pereringis jõulude ette valmistamises. Kohal oli ligi 30 eestlast – meil polnud aimugi, et meid Hiina pealinnas nii palju elab!

Laualt ei puudunud traditsioonilised jõulutoidud – hapukapsad, verivorstid, pohlamoos ning piparkoogid. Ka tervitus-šnaps Vana Tallinn vahukoorega oli igati omal kohal, mustikakook ja koduleib aga Eva poolt suisa ise tehtud. Küpsetamine on siin Hiinas eriliselt suur privileeg, sest hiinlaste rendikorterites ahjud reeglina puuduvad.

*hiina keeles “välismaalane”

Loo autorid Merike Mätas ja Piret Potisepp on elanud Pekingis umbes pool aastat.