Marsruut: Oslo-Reykjavík-Ísafjördur-Reykjavík

Klass: turist

Aeg: detsember 2008

Hinne:
5


Icelandairi (FI) lennust Oslost Keflavíkki ei ole just palju kirjutada. Hiigelpikk ja -peenike Boeing 757-300, torbikmütsidega lennusaatjad, kes meenutavad tänu oma süsimustadele univormidele veidi kaarnaid, ja tasuline pardateeninduskontseptsioon, mis lubab – tänu islandi krooni kukkumisele – osta õlle ja pasteedi-suitsuliha-rosolje-kartulisalatikomplekti vaid 100 eesti krooni eest. Icelandairi allettevõtte Air Icelandi (NY) lennuga Reykjavíki lennujaamast saare läänetipus asuvasse Ísa­fjördurisse oli see-eest hoopis teine lugu. Ja mitte see pole tähelepanu väärt, et 1500 eesti krooni suuruses edasi-tagasi lennuhinnas sisaldus kohv, vesi ja vasekarva hõbepaberisse pakendatud šokolaad. Uudis on soojuses ja usalduses.


Tulles paranoiariigist Eestist, kus turvamehed luuravad toidupoodides ning tõsimeelseid turvaprotseduure viiakse läbi isegi Kärdla lennuväljal, ei saanud ma kuidagi aru, miks kohalikud soovitasid mul Reykjavíki linnalennuväljale saabuda vaid 30 minutit enne lendu: ei jõua ju. Kuid kui 40 minutit enne väljalendu kohal olin, polnud pisikeses lennujaamahoones check-in veel lahtigi tehtud. Lõpuks sinises univormis naine saabus ja vahetas internetibroneeringu pardalemineku kviitungi vastu. Pagasitšekki sisseregistreeritud kohvri eest ta ei andnud: pole vajadust.


Võttis tükk aega, enne kui mõistsin, et Reykjavíki linnalennujaamas (kust väljuvad ka liinid Gröönimaale ja Fääri saartele) pole mingit turvakontrolli. Ei metalliotsijat, hambapasta tuubi suuruse üle vaidlemist ega meest, kes käsipidi su pagasis sobraks. Reisijad jalutasid seestpoolt jõulupärgadega kaunistatud Fokker-50 turbopropellerlennukini otse tänavalt.


35minutiline Loode-Islandisse viiv lend üle hiiglaslike lumiste mägede ja mustava fjordivee ei tundunud sellest sugugi vähem turvaline. Pigem vastupidi.


Maandumine sügaval fjordis, hiiglasliku mäekülje varjus asuvale Ísafjörduri lennuväljale on üks huvitvamaid, mida Euroopas kogeda võib. Lennuki vasak tiib tundus kaljusest seinast olevalt reisi viimastel minutitel vaid sajakonna meetri kaugusel. Kui tuul puhub teatud ilmakaarest või on nähtavus kehv, lükatakse lendu edasi või maandutakse poolsada kilomeetrit eemal Thingery mahajäetud lennuplatsil. Reisijaile saadetakse sel puhul 3000 elanikuga Ísafjördurist järele buss.


Tagasilend oli veelgi suurem elamus. Mitte sellepärast, et ka Ísafjörduri lennujaamas polnud mingit turvakontrolli ja et mõned reisijad saabusid kiirustamata veel 13 minutit enne plaanitud väljalennuaega. Ísafjörduris ei küsinud keegi pardakaardi andmiseks isegi pildiga dokumenti. Nime ütlemine oli kõik, mida selles inimesi veel usaldavas maailmanurgas vaja läks.