Kaardituna Addis Abebas
Etioopia pealinnaks olevat labürinti avastab Timo Treit.
Maandun Istanbul – Addis Abeba lennukiga 20. juuli varahommikul Etioopia pealinna lennuväljal. Kell on üks varahommikul. Et päev lubab parajat hulka katsumusi niikuinii, püüan vähemalt üht koma teist korralduslikku sealsamas lennujaamas ära lahendada. Esmalt vahetada natuke sularaha! Check! Hankida linnakaart! ... Hmm. Mitte ükski paber, mida näen, ei meenuta kaarti. Tegelikult ei paista siin üldse mingeid riiuleid, kust seda haarata, üksnes tühjad seinad. Tundub, et sellega nii libedalt ei lähe. Tupiktee? Küsin kelleltki turvamehelt, kas mul on võimalik siit kusagilt linnakaart leida. Ta elavneb oma tugitoolis: “Yes, yes, city!” ja nätab näpuga välisukse poole. Õige küll.
Ja ma ei tuvastagi lennujaamas ühtki kohta, kus leiduks linnakaarti. Võib-olla päevavalguses on see koht kusagil olemas, aga südaöösel, Kalašnikovide ja karmide pilkude taustal, ei paista siin küll muid võimalusi, kui haarata oma pagas ja kiirelt väljuda. Eks hommik on õhtust targem – tõdemus, mis on Addis Abebas rohkem nagu raudreegel.
Pimesi sukeldumine
Addis Abeba tänavatel on oma võlu. Ma ei räägi ekvatoriaalse päikese käes kuumavatest, palmidega ääristatud ja reggae-rütmides vappuvatest puiesteedest, vaid tänavatest, millel pole nimesid. Nime pole suuremal osal pealinna tänavatest. Vaid peamised tuiksooned ja linna läbivad magistraalid kannavad mingit nime, paljudel juhtudel sõbralike riikide järgi, näiteks Venemaa, Zimbabwe, Liibüa või Svaasimaa tänav, või siis linna jaoks oluliste isikute järgi, nagu Roosevelti, Tito ja Puškini tänav. Tänavate siltidega märgistamine on selles ligi 3 miljoni elanikuga ja sagivat sipelgapesa meenutavas linnas kulgenud senimaani üsna vaevaliselt. Eks see tegelikult ongi üsna kolmanda järgu töö, kui riigi arengu seisukohalt märksa olulisemaid küsimusi on alati varnast võtta.
Inimestel on tähtsamatki teha, kui et mõelda selle üle, millise tänava ja mitmenda maja juures nad parajasti viibivad. Linnalabürinti tunnevad nad niigi hästi ja nende elu nimesiltide puudumise tõttu kindlasti seisma ei jää. Vaja oleks neid külalistel, turistidel. Turiste liigub linnas esiti aga väga vähe. Valgenahaline rahvas on siin pigem seotud ÜRO vms rahvusvaheliste (abi-)organisatsioonide, MTÜde, eraettevõtjate ja jumal teab millega. Sestap, kuniks linnavõimud turismistrateegiat seedivad, peab käituma nagu roomlane Roomas. Tuleb omal käel õppida selgeks, kuidas selles linnas orienteeruda.
Kümnendi eest oli see arvatavasti paras pähkel, sest siis oli sildistatud tänavaid ilmselt vaid ühe käe sõrmede jagu, kuniks tulid appi hiinlased, kelle suhe Etioopiaga meenutab aina enam suure ja väikse venna oma; nemad andsid tänavatele uue näo. Jõudumööda on nad linna ringtee (tuntud ka kui Ethio-China Road) ehituse käigus lisanud tänavasildid ka mitmetele juba olemasolevatele teedele ja see on sahisema kippunud pildi löönud palju selgemaks. Tekib mingigi ettekujutus, kus hetkel ikkagi viibid. Või kas tekib? Osal tänavatel on kogu pikkuses sama nimi, teistel on nii, et kahe suure ristmiku vaheline osa kannab üht nime ja sealt edasi teist. Ja mõnel on sealt edasi veel kolmas ja neljaski nimi. Teeb orienteerumise hästi lihtsaks!
Hooned kui maamärgid
Aga mis pagana moodi siis ikkagi on võimalik näiteks Google Center (mis on lihtsalt tavaline internetipunkt) või Sri Sai hotell või FBI Church või Zebra Grill üles leida? Linnakaarti selleks küll keegi kasutama ei hakka. Pealegi on neid üsna raske saada ja hinna poolest ka on nad linnaelanikule liigne luksus. Seega tuleb kasutada midagi muud. Addis Abeba tänavapildi loogika on rajatud mitteametlikele maamärkidele, linnaosade suurimatele või olulisematele hoonetele. Kui sa tahad teada, kus asub Zebra Grill, siis liigu Ayati Majade suunas ja keera pärast NOCi hoonet paremale. Kui soovid ööbida Sri Sai hotellis, siis leiad selle Aafrika avenüült liikudes Olümpiast Meskel Flowerisse, Dembel City Centeri lähistelt, La Parisienne’i kohviku vastast Aberuse kompleksist. Lihtne!
Nii on terve linn selliseid nurgakive täis, mida kõik teavad une pealt ja mis aitavadki orienteeruda, nii argisuhtluses kui ka täiesti ametlikes kanalites: Sheger House, DH Building, Imperial Hotel, Edna Mall, Redwan Building, Friendship Mall jne. Väljastpoolt tulnule ei ütle need kahjuks enne midagi, kui pole lähikontaktis olnud. Nii ongi kõige lihtsam põhitänavad järk-järgult läbi jalutada, ja mis veelgi efektiivsem, need teadmised siis linnakaardil olevaga ühendada.
Aga kust siis ikkagi linnakaart saada?
On juuli lõpp, esmaspäeva hommik, kell on 9. Mu esimene tööpäev. Kohtumine uute kolleegidega, naeratused, kohv. Lappan kaustu ning kaevun organisatsiooni alustaladeni, kui äkitselt maandub mu lauanurgal linnakaart, 1 : 25 000. “Ilmselt läheb sul seda vaja!”
Nüüd, kui olen vahemaid linna keskuses oma jalgade peal umbes nädala jagu juba mõõtnud, loob kaart täiesti uue dimensiooni, ühendab mitte kusagil asunud kvartalid ja tänavad üksteise külge ja moodustab terviku. Nagu oleks leidnud taskulambi kottpimedas tunnelirägastikus, kus senimaani vaid kobamisi olen ringi liikunud. See annab kõvasti julgust uusi sihte seada ja vapralt otse tundmatusse lõigata. Nii avastan end peagi aga jälle olukorrast, kui olen jõudnud mitte kuhugi ja tagasiteed tean sama kindlalt öelda kui pärast hoogsat keerutamist põhjasuunda näidata.
Kui küsid tänaval inimeste käest, kuhupoole jääb näiteks Bole tänav, siis hakkavad nad enamasti ülesande lahendamiseks ette antud kaarti süvenenult uurima ja linna avastama. Ajavad sõrmega paberil järge ja see kirgas avastamishuvi, mis neil siis silmist lööb, on täiesti ehe ja annab selget tunnistust, et linnakaart ei ole siin mingi laiatarbekaup. “Ahaaa... vaata,” ütleb ta oma sõbrale, “Kazanchis on siin!” Minu küsimus on samal ajal täiesti välja lülitatud.
Toon selle uuesti mängu: “Väga tore, aga kas te teate, kuhu poole Bole tänav jääb?” Nad ajavad kaardil uuesti näpuga järge, ületavad järk-järgult tingmärkide rägastiku ning pobisevad omaette, aga vastust ma ikka ei saa.
Selline sündmuste käik kujuneb üsna tavaliseks. Kindlam on küsida lihtsalt suunda. Aga ka siis ei ole välistatud juhud, kui inimesed seda üksteisele täiesti risti vastupidi näitavad. Üldjuhul tulevad seejärel ikkagi mängu maamärgid. “Kas sa tead, kuhupoole jääb Dembel City Center?” Et võõramaalasel võtab oluliste hoonete nimede ja asupaikade kokkuviimine aega, meenutavad need lühivestlused tänavanurgal mulle pigem turukauplemist. Niisiis, ta küsib: “Kas sa tead, kuhu poole jääb Dembel City Center?” ja on abivalmis. Mina: “Hmm... ei. On see Philipsi maja lähedal?” Tema: “Ei-ei-ei. Aga kas sa tead Holy City Centerit?” – “Ei saa öelda, et tean... Kas see on Edna Malli ringtee lähedal?” – “Ei, aga kas sa tead Meskeli väljakut?” – “Jah!” – “Vot seal lähedal ongi!” Ja lõpuks jõuadki niimoodi kohale. Aeg ei ole Etioopias nii oluline. Aeg tuleb maha võtta ja küll siis hakkab kusagilt ka tee paistma. Cägärillo ehk amhaari keeles “pole probleemi!”.
Ootamatu kohtumine linna kartograafiga
Et kaarti pole eriti lihtne saada – ma ei leidnud sellist odavat, lihtsat ja tavalist kaarti raamatupoestki, ka Turismiinfopunktis küünitatati selle järele pärimise peale laua alla ning sobrati veidi aega justkui teisejärguliste asjade kultuurkihis, kuniks selgus, et kaarti ikkagi pole –, siis uurisn ülemuselt, kust see kaart, mille sain, siiski pärineb või millisel moel on saadud. Tuli välja, et ta isa töötas aastakümneid Etioopia Kaardiagentuuris kartograafina.
Tegu on väga muheda vanahärraga, kes käis omal ajal koolitusel isegi Rootsis ja meenutas seda vaid hea sõnaga. Kuigi ta on juba aastaid pensionil, on tal agentuuris jätkuvalt käsi sees, nagu öeldakse. Nii sai ta ka selle, minu käsutuses oleva suure linnakaardi. Need on prinditud sellisele pehmele joonistusploki paberile, mida käsitsed kokkumurdmisel pigem nagu museaali, et see pärast kümnendat korda laiali ei hakkaks lagunema.
Kaart on aastast 2008, seni värskeim väljalase, aga näiteks Gerji linnaosa, kus ise elan, on küll kantud kaardile, aga selle suurematel tänavatel pole nimesid, väiksematest rääkimata. “Miks?” küsin ma temalt. Ta vaatab üllatunult, et aga miks seal peakski olema, piirkond on ju veel uus, pole jõutud. “Kui uus siis?” Umbes 5–10 aastat, olenevalt vastavate majade valmimisajast. “Siis küll,” vastan.
