Käik sündmustega seotud paikadesse 9. veebruaril tõi asjasse mõningat selgust.

Pantvange võttis grupp sawalha hõimu gararsha klanni beduiine ja nende eesmärk oli oma teoga Egiptuse võimud nurka suruda, et nood vabastaks El Tori vanglas süüdistust ootava hõimukaaslase.

Gararsha klann elab Feirani orus. Turismile neil ligipääsu suurt pole, kuigi nende territooriumile jääb Seitsme Õe nunnaklooster ja orus on ka mõni turistidele mõeldud majutust ja süüa pakkuv laagriplats.

Pantvangid võeti Lõuna-Siinaid läbivalt maanteelt, paigas, kus Wadi Sa‘al kohtub asfaldiga. See territoorium ei kuulu gararshadele, vaid muzeina hõimu oanme klannile. Võõrale territooriumile mindi seepärast, et sealtkaudu pääses koos pantvangidega läbi kõrbe ja mägede oma kodusesse Feirani orgu. Maanteed mööda oleks see olnud võimatu, sest Saint Katherine’i teeristis on relvastatud politsei ja sealt edasi Feirani oru poole veel soomukiga varustatud julgeolekujõudude kontrollpost.

Niipea kui naaberhõimud sündmusest kuulsid, kogunesid nii muzeinad kui ka Moosese mäe ja Püha Katariina kloostri valvuritena tuntud gebelyya beduiinid kolonnidesse ja sõitsid Feirani orgu, et asjasse selgust tuua. Muzeinade mitu hõimupealikku asusid teele Nuweibast ja Dahabist, gebelyyad Al Malga külast ja Saint Katherine’i asulast.

Muzeinad olid eriti tigedad, sest pantvangid võeti nende territooriumilt. Vähem vihased polnud ka geblyyad, sest olenemata sellest, kelle territooriumilt pantvange võetakse, rikub see ikkagi Siinai mainet ja haavab turismi, millest saavad suuremal või vähemal määral kasu kõik beduiinid hõimust hoolimata.

Naaberhõimud ei kohanud Feirani orus mingisugust vastupanu, sest isegi gararshad ise ei olnud oma hõimuvendade teost vaimustatud. Pantvangid vabastati otsekohe. Neid oli koheldud nende lühikese vangistuse jooksul aupaklikult, oli joodetud ja toidetud. Sisuliselt olid nad saanud pealesunnitud kõrbesafari läbi Zalaga oru Wadi Feirani.

Kuigi pantvangid vabastati mõni tund pärast röövi ja täie tervise juures, oli kogu uudis levinud üle maailma. Massturism Moosese mäele ja Püha Katariina kloostrisse sai üleöö võimsa hoobi ja farss jättis oma jälje kogu Siinaile. Mitmed majutuspaigad teatasid reservatsioonide katkestamisest ja gebelyya hõimu beduiinid teatasid, et Püha Katariina kloostri ja Moosese mäe külastatavus oli üleöö kõvasti vähenenud.

Möödus täpselt nädal ja üle Siinai levis taas uudis, et gararshad on jälle pantvange võtnud. Sel korral olid vangistajad teised ning ka nõudmised olid teised. Nõuti küll taas oma sugulaste El Tori vanglast vabastamist, aga need ei olnud samad vangid, kelle vabastamist taheti nädal tagasi.

Kümnendal veebruaril võeti pantvangi kolm Püha Katariina kloostrit külastanud korealannat ja jälle ka nende egiptlasest giid, et oleks olemas tõlk.

Sel korral helistasid gararshad ka kohe naaberhõimudele ning teatasid, et nad et nad ei kavatse pantvangidel juuksekarvagi kõverdada ja olgu naabrid rahulikud ning ärgu oma kolonne Feirani orgu saatku.

Gararshasid ei võetud kuulda ja muzeinad, gebelyyad ning teised hõimud asusid kohe Feirani oru poole teele, et pantvangid vabastada. Gararshad olid aga eelmiste vangivõtjate vigadest õppinud ja ei läinud sel korral mitte oma koduorgu, vaid konutasid koos pantvangidega kusagil läheduses mägedes.

Vangid olid võetud küll jälle samas kohas, paigas kus Wadi Sa‘al kohtub Saint Katherine’i maanteega, sest seal on pikk sirge, mis võimaldab lähenevaid sõidukeid juba kaugelt näha ja hinnata, ning sealt kaugel pole ka Farandzha, koht, kus saab asfaldilt mägedesse põigata ja Wady Zalaga kaudu ükskõik kuhu välja jõuda.

Kümnendal veebruaril kordus täpselt sama stsenaarium mis kolmandal veebruaril. Ainus vahe oli see, et pantvangidega ei sõidetud kodukülla Wadi Feiranis, vaid jäädi selle lähedale peitu. Erinev oli ka see, et teisel korral teavitati kohe naaberhõime.

Seekord saadi pantvangid vabaks alles järgmisel päeval. Kuigi uudistekanalid levitasid infot, et Egiptuse armee veab pantvangide vabastamiseks nii-öelda “noota”, olid tegelikult vangide vabastajad beduiinid.

11. veebruaril võtsid Lõuna-Siinai beduiinihõimud vastu ka üsna kummalise ühisdeklaratsiooni, millele kõik hõimujuhid alla kirjutasid. Deklaratsioonis otsustati, et kui mõni beduiin veel pantvange võtab, siis tapetakse ta omakohtu korras ära ja tema sugulastel ei ole õigust veritasule.

Paljud vanemad beduiinid suhtuvad sellesse deklaratsiooni sügava umbusuga, sest nad leiavad, et on peaaegu võimatu leida surmaotsuse täideviijat ja et üldse selline kokkulepe ei pea vett. Palju lihtsamaks lahenduseks peetakse igasse turistibussi beduiini palkamist, sest olgu bussi saatev beduiin tugev noormees või väeti vanaätt — kogu buss oleks tema palkamise korral ta arvuka suguvõsa kaitse all ning ükski omast või võõrast hõimust pärit beduiin seda bussi ei puutuks.