Kõik teavad, et ajakirjaniku töö on väga raske, see on stressirohkete ja tervistkahjustavate ametite edetabelite esikümnes alati sees. Muidugi, peab ju kajastama keerulisi sotsiaalteemasid, mis tahavad hinge seest närida, rindereporter riskib sageli eluga, komandeeringud viivad eri ajatsoonidesse… Arusaadav. Kuid võin kinnitada, et ei ole ka toiduajakirjaniku elu lihtsate killast, eriti kui viiakse niisugusele kahepäevasele söömatuurile, kus iga tunni tagant vaatab plaanis vastu siidrikoda, juustutalu või suitsuliha Meka.

Üks asi, mis saab väga kiiresti selgeks, on see, et vegan peab Võrumaal kuidagi ise oma jõududega hakkama saama. Õnneks pole ajakirjanike seas ühtegi veganit ja piinlikud olukorrad, kus öeldaks, et oi, seda ma küll ei söö, jäävad ära. Ja meil on kavas ka Külaoru permaaia külastus, kus perenaine on ise vegan. Paraku ei paku tema vegantoite, sest tema talu ei olegi toitlustustalu, tema on see, kelle abiga veganid ise hakkama saavad. Permakultuuri kuulutaja Triinu Guerrin näitab meile midagi niisugust, kus sobiks filmida apokalüptilist ulmefilmi – moodne maailm ümberringi on leidnud oma otsa ja nüüd on loodus saanud lokkama hakata. Permakultuur tähendab sellist asja, et aed näeb välja täiesti metsik, nagu kõik kasvaks läbisegi omasoodu, nii kuidas juhtub. Tegelikult on selle taga siiski perenaise hoolitsev käsi ja peenramaad luuakse ka kindlate meetodite järgi. Taimedele selline asi igatahes meeldib väga, nad on lopsakad ja võtavad lausa ahhetama. Instagrami suunamudijad, tähelepanu! Permaaias saaksite endast suurepäraseid fotosid metsiku looduse keskel. Triinu Guerrin korraldab ka koolitusi, kui teil on huvi seda asja lähemalt tudeerida või oma silmaga uudistada, siis enne talve tulekut veel jõuate – Külaoru permaaed asub Vastseliina lähistel.
Nüüd liigume puhaste veganite juurest lakto-vegetaarlaste juurde, ajage kõrvad kikki, kui lisaks taimedele sööte ka piimatooteid. Võrumaal on õige mitu kitsejuustu tootvat talu. Üks nendest, mis sobib kohe eriti hästi lakto-vegetaarlastele ja neile, kes tahavad kindlad olla, et loomi piima saamiseks ei kohelda pahasti, on Kolotsi kitsetalu, mida peavad Mart ja Merle Leibur ja kus kitsed jooksevad vabalt küngaste vahel ringi, nii et neid päev otsa tegelikult näha ei olegi. Siis tuleb perenaine Merle ja hüüab heleda häälega: „Kiitseeeed! Kiiiiiitseeeeed!“ ja mõne aja pärast ongi kitsed, keda on kokku 40 paimaiast looma, kohale jooksnud ja hakkavad perenaist nunnutama, nad nügivad teda peaga ja nuruvad pai, kui saaks, siis roniks süllegi. Perenaisel kulub kitsede patsutamisele ja silitamisele päevas vaat et rohkemgi aega kui nende lüpsmisele. Kitsejuustu valmistamisel on oluline ka see, mida kits sööb, kui talle silo anda, siis ei tule hea juust. Ja muidugi loeb see, kas kitsed on eluga rahul, Kolotsi talu piimaandjad kindlasti on. Kolotsi kitsejuustudega aga on üks väikene probleem – sa ei saa seda juustu poest osta. Siis saad, kui tallu kohale sõidad, või kui tellid talu veebilehe kaudu, siis nad saadavad postiga. Ja saad ka eri restoranides, sest peamine klientuur Kolotsi talul ongi restoranid üle Eesti. Olgu veel mainitud, et kes kitsejuustu ei armasta, siis neile pakub Kolotsi talu ka lehmapiimast tehtud juustu. Igal aastal juustuvalik kergelt muutub, juustu kilo hind on Kolotsis 20–30 eurot. Jube head juustud on, sõime kohapeal ja ostsime kaasa, hiljem kodus lisasime grillile suvikõrvitsa peale – superluks. Kui teil on plaanis Võrumaale rändama minna, siis igatahes soovitan Kolotsi tallu sisse põigata, nad korraldavad ka ekskursioone ja juustumekkimisi. Leppige kodulehe kaudu kokku ja saate seda kitseimet oma silmaga näha.

Nüüd jätame kõik veganid kõrvale ja põikan põgusalt ka sellisesse kohta, mille nimi on Siidrimõisa. Siidriga ei ole seal esialgu midagi pistmist, seda seal veel ei valmistata. Küll aga saab sealt väga head jäätist, mida valmistab perenaine isiklikult, ja väga head värsket suitsuliha, mida saab osta vaid neljapäeviti, kell 15–19. Tasub silm peal hoida nende Facebooki kodulehel, sest mõnikord nad teevad ka väljasõite laatadele. Kilo hind on 10 euro ringis ja liha võetakse otse sinu silme all kuumast suitsuahjust. Üle soolatud ei ole, alaküpsetatud ei ole, tõesti mekib väga hästi. Mõnikord korraldatakse Siidrimõisas ka kontserte ja maja nurga taga heinamaal saab näha eriti numpsikuid šoti mägiveiseid, kes on võetud tööle maastikukujundajatena.

Edasi loevad need, kes armastavad mõnikord ka napsi võtta. Lastele ja karsklastele sobilikku toodangut pakub oma muu valiku seas Valgjärve siidrikoda. Muidugi mõista teevad nad ka siidrit ja mulliga veini, kuid minu arvates on hoopis põnevam hitt ja pakub mõnusat maitseelamust nende mulliga õunamahl, mida saab endale nende kodulehelt kasti kaupa koju ka tellida. Mahla saab valida õunasordi järgi, üks mahl magusam kui teine, aga suhkrut ei ole sinna lisatud grammigi. Jube hea kraam, parem kui ükskõik milline limonaad ükskõik millise nimega. Mull on peen ja teeb mahla kohe eriti mõnusaks, palju paremaks kui niisama tavaline õunamahl. Kui rääkida siidri poole pealt, siis mina soovitaksin vältida Folgi-nimelist toodet ja katsetada kas Sädet või Pööripäeva, mida saab mekkida ka kuumutatult. Tegemist on just sügis-talve perioodi hästi sobiva kraamiga.

Lõpetame Uue-Saaluse veinitalus, mis võtab esimese hooga pahviks seetõttu, et on perfektselt maaliline. Kui jälle filmiga paralleeli tõmmata, siis see koht sobiks kohaliku romantilise veinifilmi tootmiseks, kus lugu kulgeb sel kombel, et mees ja naine otsustavad kogu senise elu pea peale keerata ja rajada üheskoos veinitalu. Nii see tegelikult Maris ja Mati Kivistikul läks ka. Talukoht seisis suvemajana pikki aastaid, kuni ühel hetkel mindi Kreekasse pulma-aastapäeva tähistama, kus tärkas unistus luua veinitalu. Perenaine tunnistab, et lihtne see alustamine kohe kindlasti ei ole, sest väga palju on igasugu reegleid, millest tuleb kinni pidada, palju on täpseid pisidetaile ja muidugi peab täitma hulgaliselt dokumente. Veiniretseptid töötab välja perenaine ise, kohaliku kogukonna abiga, keda kutsub enne retseptide kinnitamist külla mekkima. Jällegi, ma ei teagi, missugusest poest te seda veini osta saaksite, kuid kindel on see, et Uue-Saaluse veinitalul on kodulehekülg ja sealtkaudu saab tellida. Julgen soovitada Saaluse karget, mis on ebaküdoonia ja õunaga. Kui otsite väga magusat veini, siis sellist nende valikus ei ole, nii et maiasmokad jäävad paraku vaeslapse ossa. Tallu on võimalik ka kohapeale külla minna, majutust seal ei pakuta, aga saate tellida ringkäigu ja degustatsiooni.

Uma mekk ei ole mingi niisama naljategemine või üheks aastaks kokku klopsitud ettevõtmine. Uma meki kvaliteedimärk on kasutusel juba kümme aastat ja selle aasta kevadeks oli märgi välja teeninud üle 220 eri tooraine või toidutoote, ettevõtteid, mis on märgi saanud, on sadakond. Seega ei jõua väga põhjalikku ülevaadet anda sellest, mida head-paremat kõike võrokesed pakuvad. Küll aga on tõesti hea see, et isegi kui te ei saa ise Võrumaale kohale sõita, on paljudest taludest võimalik kohalikke tooteid posti teel tellida. Uma meki kodulehele minnes leiate ka retseptikogu, mida ise kodus katsetada, ja kuna maitsete aasta kestab kevadest kevadeni, siis on hulk mitmesuguseid ettevõtmisi veel ees. Teadmisjanustele on seminare ja konverents, mekkijatele laatasid, kohvikute ja restoranide nädal ning lõikuspidu koos õhtusöögiga. Ärge siis maha magage!

Reisi korraldamist toetasid maaeluministeerium ja Võrumaa Talupidajate Liit