Kaisa ja Mariliis: Naljana tundunud vulkaan muutus Hispaanias tõeluseks
Kui olla peaaegu et seljakotirändur, võib juhtuda, et Lõuna-Hispaanias merd ja meretagust Aafrikat imetledes pole õrna aimugi, et Islandil mõni vulkaan end liigutab. Jah, tõsi küll, kuuldused lendude ärajäämisest Tallinnas ja Helsingis olid meile teada, aga võimalus, et me Madriidist kuidagi Brüsselisse lennata ei saaks, ei tundunud nüüd küll eriti tõenäoline. Või noh, poolnaljatamisi polnud tol hetkel meil iseenesest mitte midagi väikese sundpuhkuse vastu soojas ja võrdlemisi odavas Hispaanias.
Kuid laupäeva hommikune Madriid mõjus kainestavalt nii oma mastaapsuse, halva ilma kui ka kergelt segadust tekitava reaalsusega, et oi, ups, tegelikult ka on lood nii, et Ryanair on oma lennud tühistanud ja ümberregistreerimise nupp all vasakus nurgas oli ekraanilt teadmata kadunud. Seda otsima polnud ka aega jääda, sest Internetipunkti kell tiksus sente ja üleüldse tundus s e l g u s pesitsevat ainult lennujaamas.
Ja nii see algas. Oma rahu olid tulnud otsima loomulikult ka kõik need ülejäänud sajad ja tuhanded inimesed, keda päeva peale muudkui juurde ja juurde voolas.
Üldine tegevusplaan nägi ette sabas seismist. Võimalik oli katsetada ka mitmes sabas seismist, et siis võrrelda, kumb saba kiiremini liigub. Siis närviliselt oma telefoni vaatamist, Interneti võimaluse otsimist, helistamist kõigile, kellele meelde tuli ja ümbritsevatega sõbrunemist.
Hea tahtmise korral oleks võinud näiteks ka meediastaariks hakata ning kohaliku televisooni kaamerate ette ronida. Läbilöök olnuks kindlustatud, vändatud klippi näidati pärast ka näiteks metroojaamadesse paigutatud ekraanidel, nii umbes 10 korda järjest. Kuid kõige olulisem oli säilitada siiski oma koht väga pikas ja aeglaselt edenevas järjekorras, mis viis lennufirma esindajani, kellel ilmselgelt oli käsil oma karjääri üks hullemaid töönädalaid. Isegi siesta oli hilisemaks lükatud.
Selg kippus selles ligi kolmetunnises sabatamises kangeks jääma, aga samas mures seisev Iiri tüdruk näitas ette sobivaid harjutusi rühiparandamiseks ja niiviisi seltskondlikus vestluses jõudis kord ka meieni.
Või õigemini jõudis lõpule meie sidusus Ryanairiga, sest lennu me tühistasime, kuna järgmist lendu pakuti alles neljapäevaks, mis oleks teinud viis päeva koha peal. Lisaks polnud üldse kindel, kas lennud siis ikka lendavad.
Ühtpidi olnuks ju tore veel Madriidiga tutvuda, aga kõik ressursid, sh raha, aeg ja füüsiline vastupidavus näitasid lõppemise märke. Seega, plaan oli väga lihtne, me lihtsalt hakkame minema!
Hispaania ei ole üldiselt kõige mõistlikum paik erinevate reisitõrgete harrastamiseks. Eriti kui keelt ei räägi ja seda põhjaeurooplase kärsitust liiga palju veres on. Möödunud augustis olin ma Barcelonas lõksus, sest auto läks katki. Nüüd siis tundus Madriid järjekordse lõksuna, sest ühtäkki sai selgeks, et kõik rongid ja bussid, mis vähegi suunduvad Hispaania piirist põhja poole olid kuni kolmapäevani välja müüdud. Põgus tutvus noortehosteli lehekülgedega näitas sama tendentsi.
Mis siis ikka, hääletame Belgiasse! Etteruttavalt võib öelda, et hääletama me siiski ei pidanud, aga valmisolek selleks viis meid igatahes kõvasti edasi.
Mõte Prantsusmaa piiri ületamisest tundus juba peaaegu et koju jõudmisena, seega täiesti juhuslikult saime bussipiletid San Sebastiani, mis juba teel sinna digimuutus sujuvalt hoopis piirilinn Iruniks. Buss väljus kell 00.30 ja pärast kella kuut hommikul olime kohal. Öine reis oli igati praktiline valik: nii aja kui raha suur kokkuhoid.
Tol hetkel me muidugi ei teadnud, et Irun on üks eriti mõttetu linnake, kust ei lähe mitte ühtegi bussi üle piiri, aga kuna bussis oli selgunud, et me pole mitte ainukesed, kes sama plaani hauvad, sai kamba peale koopereerutud ning üle piiri ületasime taksoga. Teisel pool oli Prantsusmaa ja märgatavalt tihedama liiklusega Hendayes.
Rongid suunaga Pariis olid muidugi - üllatus-üllatus! - välja müüdud, aga keegi ei paistnud sellest enda jaoks probleemi tegevat. Pealegi, Prantsuse rongijuhid streikisid ja kui me ühel hetkel avaldasimegi soovi pileti ostuks, siis võrdlemisi lõbusas tujus konduktoril oli täiesti ükskõik, kas meil on pilet või mitte. Ainult end aeg-ajalt meeldetuletav vedurijuht kuulutas läbi mikrofoni, et piletiga reisijatel on eesõigus kohtadele ning soovis meeldivat reisi jätku.
Nii me siis kulgesime Pariisi poole, küll istudes pingil, küll seistes, küll istudes rongi põrandal. Kahju oli ainult sellest, et aeg tagant surus ja kõik ahvatlevad kohad siin- ja sealpool rongiakent meist maha jädi. Ja kahju oli ka asjaolust, et meil Euroopa teedeatlast polnud. Ja uni oli. Muidu oli kõik hästi.
14.15 ja Pariis. Rongijaama vahetus Paris Nordi vastu, kus -jälle! võttis meid vastu ülerahvastatus ja maailma pikim piletisaba. Rongid olid taaskord muidugi õhtuni välja müüdud, aga selleks hetkeks oli mul kõrini absoluutselt igasugustest sabadest ja kõige parem plaan oli üldse lihtsalt astuda ees oleva Thalyse kiirrongi peal, mis viiks otse Antwerpeni. Samas aga teadvustus muidu 90 eurot maksva pileti eelmüügihinnast mõjus piisavalt kainestavalt selleks, et lasta sellel rongil minna ja oma õnne hoopis jätkuvalt streikiva Prantsusmaa riigisisesel rongil proovida.
Seega ronisime järgmise Lille' rongi peale, kus sai tõepoolest istuda ja natuke magada ka. Tunni aja pärast olime kohal.
Kui juba Prantsusmaa piiri ületamine tundus peaaegu nagu koduriiki sisenemine, siis Lille tundus juba täitsa koduna. Päike paistis ja teadmine, et selle piiri taga on Belgia, mõjusid piisavalt rahustavalt, et teha väike peatus ja linnas ringi vaadata. 19.05 astusime Anversi (Antwerpeni) rongile ja pärast kella üheksat õhtul jõudsime oma Belgia kodulinna.
Pisut alla 24tunnist tulemist, millele oli niigi eelnenud öö bussis marsruudil Tarifa- Madriid, ja palegi veel samas hinnaklassis, mis ärajäänud Ryanairi lend, olime algsest graafikust maas ainult kaheksa tundi.
Mida me sellest kõigest nentida võisime, oli kinnitus faktile, et käsipagasiga reisimine ei ole enam piisav põhjus, et Lõuna-Hispaaniasse lennates Kesk-Euroopa teedeatlas koju jätta ja tõdemus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Mariliis Vaks
Kaisa-Piia Pedajas
Belgia, Antwerpen
