ELU PANDEEMIA AJAL: Naine jälgib Dortmundis kantsler Angela Merkeli teleesinemist. Foto: FRIEDEMANN VOGEL

Kui teile seda siin kirjutama asusin, oli Saksamaal 4233 koroonaviirusesse haigestunut, kuid teame ju, et nende arv kasvab tund-tunnilt. Pühapäeva keskpäeval loeti kokku juba 4500, veel mõni tund hiljem 5000 COVID-19 diagnoosiga inimest. Pikapeale on jõudnud ka poliitikuile kohale, et tegemist on epideemiaga, ja siit ka vabandused: enne pole sarnast olnud, meie ei teadnud, ei arvanud jne. Saksa poliitika on selgi korral nagu ootamatult rasestunud tsaariaegne gümnaasiumineiu, kes aina ootab ja usub, et ehk laheneb olukord iseenesest, lihtsalt kaob ja polegi vaja midagi teha. Kui naaberriigid olid piirid juba kinni pannud, rääkis kantsler Merkel ikka üldiseid sõnu, „kanname hoolt“ ja „meie tervishoiusüsteem on tubli“, kuid piirid jättis valla. Siinkohal tuleb kiita ajakirjanikke, tänu kelle teravale kriitikale ja tugevale pressingule (ja ka mõne liidumaa kristlike peaministrite resoluutsetele ettevõtmistele) on esmaspäeva hommikust Saksamaa suletud. Meile oleks vaja sellist tegusat riigijuhti nagu austerlastel, on paljude arvamus.

Baaride-kohvikute-kinode kõrval on ka bordellid suletud, ja kaugele kostab rahulolematute nurin...

Muidu vahest ei erine epideemia Saksamaal teistest: üldkarantiin ju igal pool ühesugune, linn tühi, kõik suletud pääle suurte söögipoodide. Pole mõtet rääkida, et inimesed ostavad siingi kokku ilmatu suuri tagavarasid, piisab kinnitusest, et oma tühjade riiulitega näevad kauplused välja, nagu oleksin tagasi nõukaaja viimastes aastates. Harjumatu ja veider, et Berliini liinibusside esi- ehk pääleminekuuksi lahti ei tehta, lisaks veel on edasipääs takistatud stopp-lindiga. Mitte et koroona korralikult eesuksest käiks, hoopis, et iga siseneja ei hingaks bussijuhile otse näkku. Kui tõsiselt võetakse kõige-kõige kinnipanekut, tõestab seegi, et baaride-kohvikute-kinode kõrval on ka bordellid suletud, ja kaugele kostab rahulolematute nurin...

Tegelikult käib Saksamaal äge võitlus. Vastamisi on kaks leeri: meditsiin ja majandus. Alguses paistis, et võitmas on majanduslikud argumendid, mis väga ilmekalt näitasid, milline kahju kasvab sellest, kui inimesi isoleerida neile töövabu päevi võimaldades ja mõnel pool ka tähtajata puhkust lubades. Kuid kuhu puhkust pidama minna, kui kõik lemmikmaad ise koroonas ja turistidele suletud? Turismiharu on COVID-19 tabanud eriti rängalt, kuid piiramatuks ajaks on suletud ka koole-kursusi-raamatukogusid, järjest on ära jäetud teatrietendusi ja kontserte. Sel reedel 20.03 pidi filharmoonias esiettekandele tulema Jüri Reinvere teos „Ismaeli minemaajamine“ RIASi kammerkoori esituses, kes selle heliloojalt tellis. Kuid kuni 19. aprillini pole kontsertidele ega muule meelelahutusele kohta.


Arvataksegi, et kõige suurem kaotaja ongi... ei, mitte sport, kuigi nad ise nii väidavad. Jalgpalli maavõistlusi mängitakse siin inimtühjade tribüünidega, meeskond meeskonnaga, ei mängu toetavat röökimist ega vastast mahategevat nööki. Kust need pallimängijatele makstavad miljonid tulla saavad, kui tribüünid tühjad? Kuid tegelikult on kõige suuremad kaotajad autorid, kujutavad ja lavakunstnikud. Neile, kes elavad esinemistest, võib päälesunnitud, tegevuseta pikk paus tähendada maksmata üüri ja tühja kõhtu. Sportlased on solidaarsed, Union Berlin mõtles välja vaimuka nipi, kuidas spordiklubidele saamata honorare korvata: virtuaalse praetud vorsti ja õlle. See tähendab, et maksad, nagu oleksid staadionil, oma vorsti ja õlle eest, neid pihku võtmata ehk siis omandad „virtuaalselt“. Umbes nagu bitkoini.

Vastuolu kahe M-i, meditsiini ja majanduse vahel, ilmneb teravalt võitluses COVID-19 vaktsiini pärast ja võttis ebameeldiva vormi, kui sai teatavaks, et USA president pakub miljard dollarit Tübingeni farmaatsiafirmale CureVac, kes edukalt viirusi uurinud ja neid pidurdada suutnud. Nähtavasti ei jätku moraalseid pidureid, kui ollakse „sõbralikult Saksamaalt“ valmis ära ostma ravimifirmat, mis peaks hakkama tootma vaktsiini ainult USA kodanikele.
Näis, kuidas on lood moraaliga CureVacil.

Peamise ravimina soovitatakse ennetamist, igasuguste sotsiaalsete kontaktide vältimist. Inimtühjal tänaval nägin eile türgi pulmaliste autokolonni. Vaevalt et pulmalisi soovitatav arv ehk viis oli. Täna Baieris toimuvatele kommunaalvalimistele oodatakse ikka, kõigi hoiatuste kiuste, 10 miljonit valijat.

Ise olen vabatahtlikus karantiinis, sest suhtlesin Itaalia puhkuselt naasnutega, meenutan musta katku Fiesoles aastal 1348. Kümne inimese koos veedetud kümnepäevane isolatsioon andis maailmale „Decamerone“ ja tegi Boccaccio sajanditeks tuntuks. Kui teeks järele?