Ärkan keset ööd õe karjumise peale.

“Kambodža, Kambodža!” karjub ta täiest kõrist, ajades oma kisaga üles ka kõik teised toas magajad.

Olime sellele ööle eelneval õhtul Kambodža-reisi pildi- ja jutusessiooni korraldanud ning mõjutatav hilisteismelises eas olev tütarlaps võttis Kambodžas toimunud sündmused nii hinge, et see avaldas sügavat mõju ka tema unele.

Kes siis ei võtaks?

Kambodža on praeguseks taas kuningriik ja selle sinipunavärvilise lipu peal ilutseb vana hea Angkor Wat. Inimesed naeratavad ette ja taha, internetis saab taotleda e-viisat, igal kuul avatakse pealinnas Phnom Penhis mõne lääneriigi toetusel mõni kõrgkool, mittetulundusühingu või heategevusorganisatsiooni filiaal, Mekongi promenaad on täis tänapäevaseid kohvikuid-baare, kus mõne dollari eest saab mitu liitrit kohalikku õlut, erksates riietes mungad kõnnivad vabalt tänavatel, üha rohkemate pedofiilidest turistide üle mõistetakse kohut.

Alles 31 aastat tagasi oli Kambodža Kuningriigi asemel Demokraatlik Kampuchea, mastides lehvisid punased kommunismilipud ja Pol Poth jälitas paranoiliselt mööda riiki rahvavaenlasi.

Kambodža punane lähiminevik

Punaste khmeeride tulek Phnom Penhi 17. aprillil 1975. aastal tähendas paljude inimeste meelest rahu- ja õnneaja saabumist, rääkis meile Tuol Slengi genotsiidi muuseumi giid Veata. “Sellepärast näebki paljudel punaste khmeeride linna hõivamise piltidel õnnelikke nägusid. Naiivsed inimesed. Arvasid, et nüüd on lõpuks rahu käes.”

Tegelikkuses olid asjad aga hoopis teisiti.

Veata jutustab, kuidas ta 12aastase tüdrukuna koos emaga Phnom Penhist lahkus. Paljajalu, kaasas niipalju, kui sai kompsudes kaasa võtta. Liiguti Kambodža-Tai piiri äärsetele aladele. Teekond kestis mitu kuud, sest rahvamassi seas oli vanureid, vigaseid ja põduraid, rasedaid ja lapsi. “Lapsed kisasid näljast ööpäevad läbi, täiskasvanud nutsid ja vahetasid oma viimase vara söödava vastu, rasedad sünnitasid ja vanurid surid tee ääres,” meenutab Veata seda põrgulikku 200 kilomeetri pikkust teekonda.

Pol Pothi idee seisnes riigi agraarses kollektiviseerimises ja sotsialiseerimises, riigile restardi tegemises. Pidi alustatama uuesti null-aastast – nullpunktist. See kujunes aga Kambodža riigi ajaloo üheks suurimaks tragöödiaks, milles hukkusid sajad tuhanded inimesed.

Erinevalt oma eeskujudest Leninist ja Stalinist pidas Pol Poth ühiskonna liikumapanevaks jõuks ainult talupoegi, mitte aga proletaarlasi. Seetõttu esimese asjana ajaski Pol Poth kõik kambodžalased põldudele, maad harima ja riisi kasvatama. Koolid, teatrid, ülikoolid, haiglad suleti – Kambodža muudeti suureks töölaagriks.

Punaste khmeeride võimuletulekuga keelati religioon, paljud budistlikud mungad tapeti, templid muudeti riisikuivatiteks ja mošeed sealautadeks, meenutab Veata oma riigi hilist ajalugu. Ka perekond kui ühiskonnaüksus lakkas olemast.

“Kambodža haritlased sattusid aga riikliku tagakiusamise peamiseks sihtmärgiks. Õpetajaid, arste, kirjanikke, teadlasi – kõiki süüdistati spionaažis ja koostöös USA või Nõukogude Liidu luurega,” lisab ta.

“Siis, kui sa juba Pol Pothi piinamislaagrisse olid sattunud, polnud enam vahet, kas tunnistad koostööd luureagentuuridega või mitte, sest hukule olid sa määratud nii või naa,” selgitab muuseumi giid.

Phnom Penhist 17 kilomeetrit lõunas asub aga teine mälestusmärk punaste khmeeride genotsiidi ohvritele. Choeung Ekis on ohvrite mälestuseks püstitatud suur stuupa, mis täidetud massihaudadest leitud kolpadega. Sealsamas stuupa ümbruskonnas jalutades võib aga sattuda ka teiste inimjäänuste peale, mida suurte vihmade ajal päevavalgele tuleb. Mitmed kümned massihauad on endiselt lahti võtmata ja punaste khmeeride lõplik ohvrite arv vaid oletuslik.

Giid Veata mainib, et kuna Pol Poth ja tema kaaskond kartsid väga kättemaksu, siis hävitati ühiskonnale ohtlikuks peetavad pered viimseni. Isegi lapsi ei säästetud.

Seisame suure ja vana puu kõrval, mis meenutab võimsat tamme. Õieti on küll tegemist mingisuguse troopilise liigiga. Väidetavalt just selle puu küljes, mida punased khmeerid “võlupuuks” kutsusid, olid kõlarid, mis summutasid piinatavate kisendamist.

Mõnikümmend meetrit eemal on teine puu, mille kohta väidavad mõned allikad, et imikuid peksti vastu seda surnuks või löödi naelaga selle külge surema. Kuna punastel khmeeridel nappis vahendeid riigivaenlaste hävitamiseks, kasutati kõike, mis ette jäi.

Noor, kuid vaene rahvastik

Aga lisaks minevikule ja ajaloole on Kambodžal teisigi tahke.

Kambodža 14miljonilisest elanikkonnast on umbes üks kolmandik alla 15aastased. Rahvastik on väga noor ja riik heade arenguperspektiividega, kuid poliitikute ja ametnike korrumpeerituse ja riigi haldussuutmatuse tõttu elab suurem osa rahvastikust alla igasugust vaesuspiiri, lagunevates hüttides, joogivee ja toimiva prügimajanduseta.

Kambodža küla ja linn ei erine üksteisest kuigi palju. Mööda maanteid vuravad kodustes tingimustes kokkukeevitatud hübriidsõidukid – tuk-tuk’id. Natuke mootorratast ja natuke vankrit ning saabki juba hakata transporditeenust pakkuma.

Tänavapildi järgi võiks öelda, et taksoteenuse pakkumisega tegeleb umbes pool rahvastikust. Kambodža teiseks oluliseks tuluallikaks on tekstiilitööstus. Nii vaese riigi nagu Kambodža puhul on muidugi üllatav see, et populaarsuselt järgmine sõiduvahend pärast tuk-tuk’e on Lexus.

Tuk-tuk ja sellega kõikvõimalike esemete transportimine on omaette märkimisväärne osa Kambodža rahvuskultuurist. Selles Kagu-Aasia riigis reisides võib näha, kuidas ühe väikese vana mootorratta peale võib korraga ära mahtuda kahe toa mööbel, pere aastane riisivaru või neli viie meetri pikkust redelit. Või lisaks juhile veel kolm kaasreisijat, üks vastsündinu, ning surnud kana lenkstangi otsas.

Kui Kambodža linnas on plaatidega kõnniteed ning suuremate linnade kesklinnas põleb pimedal õhtutunnil ka tänavavalgustus, siis keskmine küla on ülimalt primitiivne. Külamaju majadekski nimetada on liig, pigem kvalifitseeruvad need vaiadele püsitatud peavarjud hüttideks, onnideks.

Hütid on ehitatud kõikvõimalikest materjalidest, mida aga kätte saab, ja üldpilt on päris kirju. Hütil võib olla kolm ise värvi ust (uksed on kuskilt leitud ja kohe töösse rakendatud) ja mitte ühtegi akent. Onni katus on üldjuhul palmiokstest või rikkamal perel erivärvilisest plekist, mis siit-sealt leitud ja taaskasutusse võetud.

Kambodža hüti kohustuslik element on aga võrkkiik. Võrkkiigest merd, taevast, rohelisi riisivälju ja elu vaadates tundub kõik hoopis palju ilusama ja paljutõotavamana.