Kanaaride mägist südant vallutamas

Kanaari saared ei pruugi tähendada ainult peomelu ja randu, teab Gran Canaria mägedes matkamas käinud Erkki Otsman.

Gran Canaria, Kanaari saartest populaarseim, on olnud eestlastele nagu teistelegi põhjaeurooplastele üks meelispuhkekohti. Sinna minnakse eelkõige otsima päikest, liiva, sooja merevett ning muretut elu, mis on põhjas sügisel-talvel tõeline defitsiit. Istud lennukisse, sõidad 6 tundi, lennujaamast veel 30 minutit bussisõitu ja juba oledki igatsetud kuurordis Playa Del Ingles.

Mulle sai aga kinnisideeks matkata omal käel paar päeva saare mägiseimas keskosas. Niisiis suundusimegi bussiga lõunakuurordist Maspalomasest üles mägedesse, jättes selja taha ookeani, luited ja teised turistid.

Linnulennult merepiirist ehk kolme­kümne kilomeetri kaugusel ­asuvasse asulasse Tejedasse sõidab buss ligi kaks tundi, sest käänuline tee kulgeb ­mööda mäenõlvu ning orge. Mõnel pool on otselangemine bussiaknast oru põhja kuni 500 meetrit, kuid iga kurvi juures signaali andmine ja ettevaatus on auto­õnnetused viinud miinimumini. Tee läbib maalilisi asulaid: Fataga, Arteara, San Bartalomé de Tirajana, Ayacata, kõigis neis võiks veeta päevakese. Meie eesmärk oli aga näha saare kõrgemaid tippe.

Gran Canaria sümboliks on 1700 meetri kõrgusel platool paiknev 60meetrine kaljukamakas Roque Nublo (­Pilvine Kalju), mille ümber on võimalik ­ringkäik teha. Oma matkamarsuudiks Roque Nublole valime ühe “kuningliku teeraja” (camino real), mis kunagi kohalike poolt hispaania kuninga auks mägedesse rajati. Veel praegugi saare keskosast ookeanini tõttavaid munakividest laotud suhteliselt heas korras “kuninglikke teeradu” on mitmeid, kuid infot nende trajektooridest on raske kätte saada. Õnneliku juhuse läbi oli hotellis meid ­ootamas paber just sellise marsuudi kirjeldusega.

Jaanauarikuu keskpaigas hakkavad mägedes õitsema mandlipuud, mis on Roque Nublo kõrval teiseks saare sümboliks. See suur õitsemine tekitas tunde, nagu oleksime sattunud Eestimaa maikuusse, sest mandlipuu on lähedane sugulane ploomi-, kirsi-, pirni- ja õunapuuga. Puude otsas oli veel sügisest jäänud vilju, mida kivide abil avama asusime. Enne sööma hakkamist tuleb kindlaks teha, kas on tegemist mõru- või magusmandlipuuga. Mõrumandlid sisaldavad sinihapet ning nende mõningane kogus võib inimesele surmavalt ohtlik olla. Tejedas asub pagariäri Dulceria Nublo, kus valmistatakse mitmeid maitsvaid mandlihõrgutisi: koogid, beseed, küpsised ning muidugi bienmesabe, mis on purustatud mandlitest, munadest, suhkrust ja sidrunimahlast koosnev moosi meenutav maius.

Lisaks mandlipuudele on mäenõlvadel eriti märgatavad punaste söödavate viljadega viigikaktused.

Kuiva kliimaga on kohastunud ka teised kaktusetaolised sukulendid: piimalilled ja agaavid, kelle võimsad varred võivad küündida kolme-nelja meetrini.

Oranžid ja kollased toonid tuletavad meelde, et aedades on valminud uus saak apelsine ja sidruneid, mis on talvise päikese käes vähem suhkrut kogunud kui suvised, kuid mahlased ja maitsvad ikkagi.

Mõni nõlv on sügavsinine õitsvatest mägilavendlitest, teine tumekollane metsikutest saialilledest, kolmas hõbehallikas ja kirbelõhnaline koirohu moodi pujudest. Kõrgusega tulevad juurde kaks suurt puud: ­eukalüpt – neid kasvatatakse siin nagu nõukogude ajal Eestis papleid – ning kanaari mänd.

See Kanaari saarte endeemne liik on oma suure lopsaka võra, pikkade kohevate okaste ning väikelapse pea suuruste käbidega tõeline kohalik iludus. Tema värvikas ja mustriline puit on saarel väga hinna s, sellest tehakse mööblit, majadele fassaade ja rõdusid.

Linnuhuvilistele on Gran Canaria kind­­lasti samasuguseks maiuspalaks kui taimetarkadelegi, sest on ju saar mit­metele liikidele ainupesitsuskohaks. Meie mägirännakut muutsid oma vahet­pidamatu sirinaga lõbusamaks rohekaskollakad kanaari vindid (need on puuris peetavate kanaarilindude metsikud sugulased) ning meid jälitav ­punastes värvides vahanokk-amadiinide ­salgake. Ehmatasime lavendlipuhmaste vahelt lendu grupi meiega pahandavaid berberi kivikanu, kes aga ruttu ­põõsastesse peitu pugesid, sest orgude kohal liugle­sid stepi-­tuuletallajad ning veelgi kogukamad kaljukotkad. Nende roaks ­langevad just kanalised ja ringikalpsavad jänesed.

Kui päike hakkas mägede taha vajuma, siis tuli mõelda tagasipöördumisele, sest alates seitsmest läheb pimedaks ja külmaks. Tagasiteel möödusime talust, kus peetavate kitsede, lammaste ja veiste piimast tehakse juustu, mis maitseb veidi sarnaselt Itaalia Parmesaniga ning mille pind on maitsestatud kohalike ürtide ja paprikapulbriga.

Tejedasse jõudes oli kõht matkast päris tühjaks läinud, kuid linnakese peale laskunud pimedus oli sulgenud ka kõik selle neli-viis restorani. Hotellipidajanna, kes meid juba kärsitult ootas (olime selles mäenõlval asuvas kolmekorruselises talupoja stiilis 11 toakesega võõrastemajas ainukesed kliendid), ütles, et meil tuleks kiirustada, sest kaheksa paiku suletakse ka viimane bensiinijaama juures asuv trahterike. Veel hoiatas ta meid, et me hotelli üksi jäädes mitte mingil juhul lifti ei kasutaks, sest Las Palmasest tehniku kutsumine võtab palju aega ja raha.

Söögikohas nimega Fonda De La Tea oli restorani osa juba suletud, kuid baari ääres libistasid kolm kolme hambaga austusväärset külameest õlut, osutades veidi karuse olemisega baaridaami poole, andes nii mõista, kes seal boss on. Meile avati lahkelt uks ning toodi menüü. Õhtusöögiks proovisime kohalikke roogasid: eeltoiduks potaje de canaria ehk vesikressisupp (juurviljasupp kohalikest taimedest, kartulist, kaalikast, ubadest), pearoaks praetud värske tuunikalaseib ning magustoiduks flan de casa (vanillipuding kõrvetatud karamellisiirupiga). Keelekasteks manustasime ümbruskonna viinamarjadest tehtud veini.

Söögivajadused rahuldatud, asusime avastama öist Tejedat. Kuid kus on inimesed? Mulle meenus lõik Pedro Almadóvari filmist “Volver”, kus väikelinna sattunud madridlanna öisteks saatjateks tänavail olid vaid suletud aknaluugid ja vinguv tuul. Möödusime diskoteegist Albatross, kuid selle tolmunud uksi polnud avatud vist juba aastaid.