Kannatusterohkelt Egiptusest Ameerikasse
Marsruut: Kairo - New York
Klass: turist
Aeg: aprill 2009
Hinne: 1
Hilisem internetis surfamine näitab, et jänkid lennutavad reisijaid pisut odavamalt (pilet maksis 700 USD) kui Egyptair, nende konkurent sellel liinil. Ja mine sa tea, ehk ka veidi kindlamalt?
Kuna mõne aja pärast ongi ees lend Egiptusest Põhja-Ameerikasse, siis jääbki valik peatuma Deltal. Veidike toksimist arvutiklaviatuuril ja juba potsabki postkasti elektrooniline kinnitus, et pilet on olemas.
Ette tõtates võib öelda, et see on ka viimane asi, mis sel teekonnal libedalt läheb.
Kairo lennujaama terminali sissepääsu järel tuleb kohe turvakontroll.
Kohvrid pambud lindile, telefon, kell ja muu metallträni kaussi ning siis nagu vasikas läbi piniseva värava. Selle taga ootab sind tumedas vormis ja sama värvi taiplikkusega sõjaväelane. Pead talle näitama piletit või, kui sul on elektrooniline pilet, lappama läbi tema käes oleva mitu meetrit paberilehte reisijate nimekirjadega ning osutama seal oma nimele. Sõjaväelane teeb siis teadja näo pähe, nagu ta oskaks lugeda, noogutab ja laseb su läbi. Seejärel, enne check-in'i letti, võtab su ette Delta turvatöötaja. Neid on siin rivis mitu, kõik nooremapoolsed egiptlannad, juuksed sündsalt rättide all peidus ja kivinenud näod ees. Neid kamandab ja juhib keskmistes kolmekümnendates mees.
"Kus on teie tagasilennupilet," küsib egiptlannast Delta turvatöötaja.
"Mul pole seda," saab ta vastuseks.
"Kuidas nii? Ilma green card'ita peab olema tagasilennupilet," on turvatöötaja järjekindel.
"Aga ma lahkun üle USA piiri mööda maismaad, lennupiletit pole selleks vaja," saab talle öeldud.
Selline keeruline probleem tuleb anda üle superviisorile, otsustab näitsik ja annab probleemse reisija kanakarja kureerivale kukele. Too kinnitab juba kuuldut:
"Kui sul pole elamisluba, siis ilma tagasilennupiletita me sind pardale ei lase!"
"Milleks selline totrus? Mis voliga te sunnite mind USA-st lahkuma lennukiga, kui ma kavatsen seda teha mööda maismaad?" saab küsitud.
"See pole minu välja mõeldud," ütleb turvade superviisor ja lisab, "võta see telefoninumber ja helista Kairo USA saatkonda. See on nende nõue."
Ulatab siis numbri, mille all nimi Tarek.
"Kuule, see Tarek on egiptlane ja kindlasti teeb samamoodi omi seadusi nagu sa ise," saab ta protestinoodi.
"Ta on USA kodanik!" triumfeerib superviisor.
Ei hakkagi temalt küsima, et mitmesaja-aastase ameerika vanaeide Tarek oma kodakondsuse saamiseks pidi ära kosima, vaid valin numbri.
Tarek on mõistlik ja rahulik mees. Kuulab ära, et tülikas reisija on käinud USA-s kümneid kordi, nii tagasilennupiletiga kui ka ilma. Lubab asja uurida ning tagasi helistada.
Helistabki, aga ütleb, et ikka ei mängi välja. Tagasipilet peab olema.
Siis tuleb superviisor ja annab omamehelikku nõu:
"Mine osta fully refundable pilet USA-st ükskõik kuhu ja ma panen su lennukile."
"Ma ei soovi kasutada kõverat teed," saab ta uue protestinoodi.
"Sellisel juhul ma ei saa sind aidata," vastab ta ja pöördub minekule.
Väljalennu kellaaeg läheneb. Vererõhk tõuseb. Kärkida pole kellegi peale. Egiptus on Egiptus.
Ei aita muud, kui läbi kontrollväravate reisiterminali tagasi, Delta kassasse. Kontrollväravad pole aga vastupidise liikluse jaoks disainitud. Tagasipöörduv kohvrite ja pampudega reisija põhjustab suure segaduse. Nüüd tuleb appi just seesama superviisor. Seletab midagi kõige kõrgemale ohvitserile. See saadab väravas olevale solbanile vaevumärgatava noogutuse ja sulle on roheline tee.
Kassa ees pole õnneks ühtki klienti. Üks müüjanna lobiseb mobiiliga, teisel on aega. Pileti JFK-st Mexico Citysse saab viie minutiga. Fully refundable!
Nüüd tuldud teed tagasi. Uuesti konveierlint, läbivalgustamine, turvavärav ja mitu meetrit reisijate nimekirju. Jälle teeb solban näo, nagu oskaks ta neid nimesid lugeda.
Siis juba uuesti kivinenud näoga Delta turvanäitsik. Seekord koostööaldis. Ilus vale on parem kui halb tõde!
Küsimused, lõputud küsimused. Mida tegid Egiptuses, miks just Siinail.
Miks jälle Siinail. Miks seda ja miks teist? Kui kõik küsimused kord küsitud, alustab samadega uuesti. Siis on tema osa tehtud ja võid minna edasi check in'i letti.
Sealne paks kutt ei hakka mitte pileteid vaatama ega pagasit kaaluma, vaid alustab uuesti küsimustega. Küsib risti ja põiki. Siis avastab midagi piletil ja viipab kohale küsitlejate superviisori. Selle sama, kes soovitas osta fake-pileti.
Too tuleb, kuulab, noogutab ja seletab.
Ilmselt piisavalt, sest pagas võetakse vastu ja vastu antakse pardakaart.
Nüüd tuleb Egiptuse passikontroll - sa lahkud riigist! Solban võtab passi, uurib maaletuleku kuupäeva ja hakkab peast arvutama: sittashara, sabatashara, tamantashara.... 16, 17, 18.
Reisijad on peaaegu kõik juba läbi, lähevad viimased. Ehk see ei luba solbanil kontsentreeruda ega taibata, et mu viisa on üle kahe kuu aegunud. See tähelepanematus läheb Egiptuse riigile maksma ca 30 dollarit, just nii palju on trahv aegunud viisa eest. Trahv on mitmeid kordi odavam kui viisa pikendamine. Egiptuse viisa aegumist ei märganud ka ükski eelnev ülekuulaja.
Nüüd tuleb uus pardakaartide ja passi kontroll. Kaks naisterahvast seisavad teisaldatavate pultide ees ja uurivad kõik reisijad läbi. On palav ja umbne. Järjekord ei liigu. Üks vanem mees astub sammu kõrvale ja hakkab südantlõhestavalt öökima. See ei kesta kaua, kohe saab öökimisest oksendamine. Veerand ruutmeetrit, pool ruutmeetrit, ..., kuni umbes poolteist ruutmeetrit kahhelpõrandat kattub pooleldi seedinud falafeli, kebabi või kurat teab, millega. Siis nihkub järjekord veidi edasi. Aga vulin jääb kestma. Kumbki pardakaarte kontrolliv naisterahvas ei näe, kuule ega haista midagi.
Nüüd tuleb uus asjade läbivalgustamine ja uus turvavärav. Siin ei tehta enam nalja. Kamandatakse kohe kõrvale ja läheb lahti ülekuulamine, et miks nii palju AA-tüüpi akusid kaasas? Nad saavad vastuseks, et tavaline ja veealune kaamera ning veealune välklamp tarbivad ühes vahetuses neid kokku kümme tükki. See vastus rahuldab.
Pommimeheks ei tembeldata. Aga kuus akut võetakse ära. Ja ülejäänud neli keeratakse paberisse rulli ja kaetakse mitme kihi teibiga. Kokku näeb see käkk nüüd tõesti välja nagu pomm.
Nüüd lennuk juba paistab. Aga ei. Pärast turvaväravat ja lennukini viivat bussi on veel üks ohvitser. Tahab näha jälle pardakaarti ja passi. Õnneks teda aegunud Egiptuse viisa ei huvita.
Nüüd tuleb siis buss, mis viib lennukini. Ja ennäe imet - trapi ees keegi midagi ei kontrolli! Aga see pole veel kõik.
Vaevalt saab istet võetud, kui tuleb raadiosaatjaga varustatud tüüp ja nõuab pardakaarti.
Vaatab seda, teatab raadio teel midagi kusagile ja kõnnib minema. Nüüd on kõik! Kui 12 tundi nonstop-lendu mitte millekski pidada.
Kahjuks ei ole pardal seda Nuweibas kohatud stjuardessi. Temalt julgeks küsida sellise koguse veini, mis äsja läbielatu mälust kustutaks.
