Mitte kunagi pole ma näinud oma reisidel nii suurt tühja maad nii väikese rahvaarvuga kui Namiibias, kirjutab Thea Karin.

„Meie väike maa“, ütlevad namiiblased ja panevad sellega iga külalise üllatuma. Mõtlevad nad seda aga nii, et maa on küll suur, 824 116 km², aga inimesi vaid 1 miljoni võrra rohkem kui Eestis. Kontrastidest selles riigis juba puudust ei tule.

Namiibia pealinna ­Windhoeki jõudes märkab juba lõuna paiku palju eurooplase moega inimesi istumas õlleklaasi taga. Ka poes on leibade-saiade juures nende koostisosad toodud välja inglise keeles; keeles, milles on Namiibias üldse kerge suhelda. Aga ka saksa keel on aktiivses kasutuses, mida tõestab neljanda põlve Namiibia elanik Joern, kes peab Windhoekis tillukest hotelli. 10 tundi ja 20 minutit kestev otselend Frankfurdist toob Windhoeki ülepea hulganisti sakslasi, keda kohtab nii üksikreisijatena kui ka reisigruppidesse koondunuina üle terve maa. Vaatamata sellele, et läinud sajandi algul saksa kolonisaatorite vastu võideldes kaotas elu kuni 60 000 hererot ja 10 000 nama, ei kohanud ma nende hõimude esindajatega vesteldes mingit vaenulikkust. Alles 2015. aastal tunnistas Saksamaa välisministeerium, et nende poolt toimepandu (sealhulgas kaevude mürgitamine – Toim.) oli genotsiid. 2019. aastal sai Namiibia Saksamaalt tagasi oma rahvuskangelase, Nama hõimu juhi Hendrik Witbooi piitsa ja piibli. Muide, rahvuskangelaseks peetava Witbooi nägu oli aastani 2012 kõikidel rahatähtedel, täna leiab selle 50, 100 ja 200 Namiibia dollari vääringus kupüüridelt.

Avalehele
0 Kommentaari