Isegi tarkadel inimestel on praeguses olukorras keeruline: peab käsi laiutades tunnistama, et keegi ei tea päris täpselt, millal jälle maailma korralikult käima saame. Kas siis, kui anname välja päästva vaktsiini? Sellest üksi on vähe.

Millal jälle saab oma silmaga näha, kuidas koaala naljakalt aevastab või ükskõikne elevant tee kõrval pissib? Millal, kurat, piirid lahti tehakse – millal see õudus lõpeb? Karantiinis tunduvad päevad kuudena, nädalad aastatena.

Usinalt vorbitakse prognoose. Pessimistlike ennustuste tõttu teed hirmu pärast püksid täis, teisalt paitatakse sind modelleeringu abil: kõik saab lõpuks vist võib-olla enam-vähem korda!

Tuleb, mis tuleb, aga ilmselt võime tõdeda, et pärast ülemaailmsete karantiinimeetmete kadumist ja pärast esimese matši lõppu hingematva viirusega ei ole maailm enam endine