Katkendid Silver Meikari raamatust “Poliitmalaaria. Pilk Birmast”
Kohver esitab katkendeid Silver Meikari raamatust “Poliitmalaaria. Pilk Birmast”, mis ilmub laiema avalikkuse jaoks 4. aprillil.
Ma olen PõhjaBirmas, teel Myitkyinast Nabasse. Rongiaknast liigub aeglaselt mööda kolmevärviline Birma – hallikas taevas, roheline taimemeri ja pruunid põllud – ning sedagi vaid kella seitsmeni õhtul.
Kiiresti saabuv pimedus tõmbab musta riide peale ka sellele, mida nõrkade vagunipirnide valguskiired hetkeks puuoksaks, põõsaks või sillapostiks vormisid. Needsamad kiired meelitavad aga ligi suuremaid ja väiksemaid sitikaid, kes häirimatult avatud aknaraamidest sisse tunglevad ning suminaorkestri saatel lampide ümber tantsupidu alustavad.
Istekohad on hõivatud, kuid vagun pole puupüsti täis, nagu seda vahel Indias juhtub. Odavaima klassi puitpingist kangeid jalgu leevendab võimalus istmeridade vahel edasitagasi jalutada ning harvade peatuste ajal hetkeks perroonile astuda. Korra oleksin peaaegu sinna jäänudki, vaid vaevatud söemootori aeglane kiirenduskäik ning paar jooksusammu võimaldasid veduri järel lohisema hakanud vaguni ukseavast siiski sisse hüpata.
[—]
Otsus Myitkyinast lahkuda sündis ootamatult. Esimest korda kogu reisi jooksul olin maganud täiesti rahulikku ja sügavat und. Kas oli asi teadmises, et sääsed olid mind juba piisavalt söönud, võimalik malaaria vältimatu ning seega ei pruukinud olla enam vahet, mitu neist minust veel kõhu täis saab, või olin lihtsalt pikkadest päevadest ja palavikust väsinud, kuid suutsin end kaheteistkümneks tunniks maailmast välja lülitada. Pärast traditsioonilist jahedat dušši jalutasin värske ja rõõmsa peaga internetikohvikusse.
Vältisin Eesti uudisportaalide avamist, viskasin vaid korra pilgu epostile. Tiguaeglast netiühendust, mis võis igal hetkel teadmata ajaks kaduda, oli mul vaja malaaria kohta lisainfo hankimiseks. “Rõve haigus,” pomisesin järjekordse veebilehe lugemise järel ning eile tekkinud hirm süvenes. Sümptomiteks palavik, söögiisu puudus, peavalu, seljavalu, tagajärjeks raskel juhtumil surm. “Uh!” ohkasin kergendatult, kui ühel lehel kinnitati, et peiteaeg on 8–14 päeva.
Kaheksa päeva tagasi olin ma alles Eestis, püüdsin reisini jäänud päevaga välja mõelda mingigi plaani ning kiiruga asju pakkida, järelikult sai mu viletsa enesetunde põhjuseks olla vaid külmetus või lihtsalt üleväsimus.
Üürikesele kergendusele tegi lõpu järgmine lehekülg, kus peiteaeg kinnitati olevat vahel ka kõigest kaks päeva. Tundsin, kuidas hommikune kurguvalu tugevneb. Pea huugab. Söögiisu ka ei ole ...
Sulgesin arvuti ja teenuse eest tasudes palusin end juhatada lähimasse apteeki. Käeviibete järgi sain aru, et pean minema kangi alt läbi, keerama paremale (või siis vasakule) ning kusagil seal peakski olema see, mida ma küsisin, või õigemini see, mida internetikohviku teenindaja minu küsimusest aru sai. Ilmselt olen viipamises saavutanud teatud vilumuse, sest leian punase ristiga varustatud asutuse üsna lihtsalt.
Apteeker, tumedate prillidega kiilakas härra, saab aru vähemalt sõnast “malaaria” ning paari sekundiga ulatab ta minu poole kaks avatud peopesa, mõlemal hiina piltkirjaga rohukarp – üks sinine ja teine punane. Püüan õlgu kehitades ja küsimärke õhku joonistades aimu saada, kumma ma siis ostma peaksin.
Justkui Morpheus oleks mulle kavalalt naeratades valida andnud: “You take the blue pill, the story ends, you wake up in your bed and believe whatever you want to believe. You take the red pill, you stay in Wonderland, and I show you how deep the rabbit hole goes.”*
Maksan punase paki eest 2500 kjatti, rebin selle lahti ja kugistan sealsamas esimesed kaks tabletti alla. On need nüüd imerohud või on põhjuseks lihtsalt pime usk, kuid tunnen kohe, kuidas palavik vähenema hakkab. Täis veendumust, et just täna on õige päev alustada mitmepäevast rongi ja laevateekonda tagasi Mandalaysse, sammun kiirelt raudteejaama, et osta pilet kell 15.10 väljuvale kiirrongile.
Kõik kassad on suletud, kuid kaugele külalisele avatakse lahkelt tagauks ning kaks juba lõunapausile sättinud ametnikku asuvad pabereid täitma. Kui kohalikele antakse poole krediitkaardi suurune papist talongike minutiga, siis välismaalase tarvis tuleb täita mitu formulari. Passiandmed kirjutatakse kahte kaustikusse, lisaks küsitakse töö ja elukohta ning avaldatakse imestust, et soovin sõita odavaimas klassis.
Rongi väljumiseni jääb veel kolm tundi. Selle ajaga jõuan parajasti pakkida asjad ja ajada juttu YMCA juhi Gun Shawngiga. Gun, umbes 60aastane soliidne härrasmees, meenutab mulle nii oma tasakaaluka kõnemaneeri kui ka hoiaku poolest Mahn Shad, karenite liidrit, kes 2008. aastal mõrvati.
“Kui praegu juhtuks vahetuma võim, kust peaksid tulema need koolitatud juhid, kes on saanud hariduse heades välismaa ülikoolides,” räägib Gun. “Praegu on valitsuse ministrid sõjaväelise haridusega ehk sisuliselt hariduseta. Juht peab aga olema haritud.
Sõjaväelaste juhid on aastaid uskunud ennustajaid ja astrolooge, isegi praegu veel – nende silmis on ennustajatel ja astroloogidel riigis tähtis koht. Just nagu ka sõjaväelastel endil.”
Kooliõpetaja saab Birmas palka 50 000 kjatti (umbes 50 eurot), arst 130 000 kjatti (umbes 130 eurot). “Mul on tuttav arst, kes on praktiseerinud ligi 30 aastat, aga ta palk on ainult 120 000. Selle eest peab ostma nii bensiini, söögi kui ka kõik muu eluks vajaliku, samas kui pärast sõjaväekooli makstakse noorsõdurile kohe 100 000, peale selle tasuta elukoht ja muud soodustused, ning õige pea tõuseb ta palk 250 000–300 000 kjatini.” Seepärast ongi sõjaväelase elukutse Guni sõnul riigis nii populaarne.
Selleks et võidelda lokkava korruptsiooni, oportunismi ja ebaaususe vastu, on vaja muuta haridussüsteemi. “Praegu on igas klassiruumis 70–80 õpilast, ja ka siin, Katšinis, saab õppida vaid birma keeles,” seletas Gun. “Ei koolis ega ülikoolis ole lubatud õpetajaga arutada, peab kuulama vaid tema monoloogi või siis tema järel lauseid kordama. Kui küsid midagi, siis õpetaja arvab, et solvad teda.”
[—]
Keegi reisijatest on vahepeatuses mingi kange putukamürgi ostnud ja laseb sellega puitistmete vahed valget ollust täis. Vänge lehk levib üle vaguni ja paneb läkastama. Õnneks tuututab rong, ajab tossu välja, vagun hakkab liikuma ja putukamürk kandub aknast värske õhu kätte, jättes vaid kurku kibeda maitse. Hirm putukahammustuste ees on ilmselt põhjendatud, sest ka teised, need, kes kõvadele puitistmetele magama keeravad, panevad enda alla vähemalt ajalehe.
Minu kaaslase laps on multikast väsinud ning vajub täispikkuses vastasistmele. Isa lööb lahti ajalehe, kus paistavad Eurocup 2012 staarid, ja hakkab seda talle külje alla toppima. Võtan kotist oma vihmajope ja ulatan isale – see ikka pehmem ning sellest ükski sitikas läbi ei roni.
Esimest korda läheb vaja ka kogu reisi vältel kotis kägaras kükitanud NorthPole’i sooja fliisi, millest saab lapsele tekk. Viie minuti pärast ta juba magab. Kell on kaheksa õhtul, sõita on veel umbes tund, kui kohalikud ei eksi.
Tund aega hiljem selgub, et eksisid küll. Nüüd läheneb kell juba südaööle ja me ei ole ikka veel kohal. Enamik reisijaid magab ja ka need, kes pidid Nabasse sõitma, ei vahi enam aknast pimedusse, et sealt kodulinna kutsuvaid tulesid leida. Lõpuks, veidi enne ühte, ajab pool vagunit end pinkidelt üles ja kell 1.15 astume Nabas rongist maha. Lubatud viie tunni asemel kestis reis ligi kaks korda enam.
Kuid see ei ole veel minu reisi lõpp. Siit tuleb leida tuktuk’ijuht, kes oma ratta kasti rahvast nii täis topib, et ka õhtusest jahedusest hoolimata läheb Hiina võrri mootor keema, ning mitmel korral lompidest jahutusvedeliku võtmiseks peatusi tehes jõuame sadamalinna Kathasse alles kell pool kolm. Just siin sõjaväeteenistuses kogetu põhjal kirjutas George Orwell romaani “Birma päevad”, kus ta tögas Briti koloniaalvõimu. Nüüd tögab see linn mind rõõmuga vastu.
Jõe äärde jõudes löön maast lahti kõigi viie hotelli valvurid, kuid enamik ei vaevu isegi pead tõstma, vaid teatavad mu küsimuse “Hello, have you any rooms left” peale tigedalt: “NO!”
Sadamas käib unine askeldamine, keegi norskab autokastis, keegi turuleti sirmi all.
Pole hullu, mõtlen, ja seon hotellireast viimase ees oleva tooli alla oma seljakoti, viskan fliisi õlgadele ja suigun vaikselt unne.
* – “Kui võtad sinise tableti, siis lugu lõpeb, sa ärkad oma voodis ja usud, mida iganes sa soovid uskuda. Kui võtad punase tableti, jääd sa imedemaale ja ma näitan sulle, kui sügav see küülikuurg on.” (ingl)
* “Tere, on teil veel mõni vaba tuba?” (ingl)
