Priit Simson

Aga enam ei ole.

Vaatasin hiljuti Milanos päris huviga hommikuetendust, kui üks kõrva lõikava idaeuroopa aktsendiga keskealine proua püüdis viksile araabia päritolu noorsandile, kes varahommikul hotellivalvelauda mehitas, selgitada, et ta tahab tasuta süüa.

„It’s IN!, It’s IN!“ (eesti keeles: „See on SEES!“), kordas naine nagu mantrat, iga korraga üha ärritunumalt.

Noormees vastas oma lauluga: „No, Signora! No, Signora, no!“

Kui mõlemad pooled oma refräänid esitatud said ning laulu sõnade juurde jõudsid, jätkas poiss: „Sinjoora ise valis internetist kõige odavama toahinna ja seal ei ole hommikusööki sees, seepärast ongi odav.“

„Aga internet pakkus mulle sellist hinda ja ma arvasin, et… it’s IN,“ vastas naishääl.

Ma ei tea, kas retseptsioonilaua taga mindi seejärel tagasi varasema refrääni juurde – IN, OUT , aga asi kiskus minu jaoks igavaks. Mõtlesin naabruses asuvasse kohvikusse siirdudes (sest minu toa hinna sees hommikusööki ei olnud) ingliskeelsele sõnale „entitlement“ (eesti keeles: õigus millelegi), mis paljudel reisides tekib. Et minul reisijana on alati ainult õigused, tagatised, garantiid, mis sest, et ma nende eest maksta ei taha.

Kõige odavamat piletit ostes, hotellituba broneerides ei tasu ega saagi eeldada, et kõik on hinna sees. Ei ole.

Kujutan ette, kuidas maadam kusagil ­Ljubljana, Bratislava või Praha äärelinnas enne Milanosse sõitu arvuti ees ­istus ja seal pakutavatest kõige odavamat hotellihinda märgates rõõmust nurrus, kuna suutis enda arvates inter­neti, hotelli, reisiagendid jne üle kavaldada ja oskas netiavarustest SELLISE DIILI noppida! Muidugi eeldades, et rumal hotell garanteerib hinna eest esmaklassilise, kõikehõlmava teeninduse. Ei tea, ehk püüdis ta pärast sellise odava hotellikompveki leidmist broneerida otsekohe ka mõne „rumala“ lennuliini saidil kõige odavamat piletit, eeldades, et ostab tegelikult koha äriklassi koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Sest tema, taibukas arvutikasutaja, juba ju teab, kuidas säästlikult, kuid luksuslikult reisida.

Tolles Milano hotellis lahenes hommikune vastasseis ilmselt veretult (kui kohvitops käes tagasi tuppa läksin, oli fuajees taas rahulik), aga vahel nii ladusalt ei lähe.

Lugesin just ameeriklannast, kes detsembris Memphise lennujaama segi peksis, ise seejuures karjudes „It’s IN!“ (pidades silmas ära antavat pagasit, mis pidanuks tema arvates hinnas olema).

Kohaliku telekanali uudisvideos on näha, kuidas raevunud leedi haarab tulekustuti ja selle vahuga teenindaja üle võõpab, räusates: „Mind ei huvita, kui ka vangi lähen. Mis iganes. See on seda väärt!“

Ei tea, kas naine just vangi pandi, aga 20dollarilise tasu asemel, mida lennufirma ta pagasi eest piletihinnale lisaks küsis, pidi ta tasuma 2500 dollarilise trahvi.

Moraal on üks: odavaimat piletit või hotellituba broneerides ei tasu eeldada, et kõik on hinna sees. Ei ole. Ma ise – pärast ­aastakümnete pikkust Ameerika-elu, kus tavapäraselt hommikusöök hotellihinnas ei ole, või kui on, siis enamalt jaolt väga mitteapetiitne, valin hotelli broneerides teadlikult odavama toahinna, sest mulle tegelikult meeldib kohe hommikul hotellist välja tulistuda ja naabruskonna ärkamist vaadata. Üks tuttav võttis hommikusöögita hotellitoa eelised kokku aga hoopis selliselt: nii saangi siis alati kauem magada, sest ei pea end juba varakult piitsutama hakkama, et kähku voodist välja ja sööma, sest „it’s IN“.

Ei, ongi parem, kui see on OUT.