Keisri jälgedes ehk “Tour de Toilette”
Buss number 100 on võrratu viis Berliini tundmaõppimiseks. tema marsruut viib üle väljakute ja platside, loogeldes kunagise Ida ja Lääne vahel. Kuna ta on kahekorruseline, siis avaneb ülevalt ilus vaade, eriti aastalõpul, kui Unter den Lindeni allee puude ümber on mähitud 8 kilomeetrit tuledevanikuid ja tänavatel istuvad hiiglaslikud tuledest jõuluvanad. Selle bussiga giid Anna Haase külalised oma uusimale ekskursioonile viibki. Kõlava nimega “Tour de Toilette” raames saab teha tutvust Berliini kempsude, WCde, vetsude, klosettide, avalike tualettide ja kõrgtehnoloogiliste hügieeniseadmetega. “Ühel aastal olid meil linnas teemaks rahuoaasid ja ma mõtlesin, et mu kolleegid teevad jälle ettepaneku tutvustada parke ja kirikuid,” räägib Anna Haase, “mina aga tahtsin teha midagi muud ja nii ma tulingi tualetiteema peale.” Haase tunnistab, et alguses muiati, et kolleegid naersid, et sugulased veensid: “Sa teed ju priimasid eksursioone, miks hakata “klofrauks”, tualetitädiks?” Anna Haase peas oli aga sotsiaalkriitiline mõte: 20 miljoni külastaja jaoks aastas, kes Berliini tualette vajavad, on avalikke tualette lihtsalt liiga vähe. Nende väheste seast on Anna välja valinud erilisemad.
Ekskursioon algab otse Gendarmenmarkti juures kesklinnas, kus seisab roheliseks võõbatud sajandivanune metalltualett. Arhitekt Schinkeli (tema teiste meistrisaavutuste hulka kuulub näiteks Berliini Altes Museum - toim.) projekteeritud rajatises võisid korraga kõrvuti seista seitse meest, kaheksas nurk oli sissepääs. Küllap kuju tõttu kannab see kunstitöö tänaseni nime Cafe Achteck ehk Kohvik Kaheksanurk, kuigi siin mitte ei joodud kohvi, vaid tegevus oli täpselt vastupidine. Kui tualett on tühi, võib ekskursioon sinna vapralt sisse marssida ning vaadata oma silmaga üle detaili, mida Anna Haase eelnevalt tutvustas – väikse kärbsekuju WC-potis. Kärbse ülesanded on kahekordsed: esiteks rõhutab ta saksa tualeti antiseptilist keskkonda, teiseks pakub saksa mehele aga pragmaatilisel moel objekti, millele WCd kasutades pihta sihtida. Ja kärbes on hea märklaud, ütlevad psühholoogid, talle tahetakse alateadlikult pihta saada. Nii jääb tualett puhtaks ning saksa mees ja koristaja on mõlemad rahul.
Et 19. sajandil avalikud tualetid ainult meessoost ühiskonnaliikmetele ette olid nähtud, selle peale algul ei tulegi. Esimesed avalikud tualettruumid naistele tekkisid alles aastal 1896 ning sinnamaani oli daamidel võimalus kükitada põõsa taha, sest tollal ei kandnud naised aluspesu. Täna aga on see korrarikkumine ning kui politseinik teid põõsast leiab, tuleb tühjendada rahakotti 40 euro võrra.
Üks tualetiprojekt läks aga vett vedama – 19. sajandil oleks kuulutustesambast peaaegu tualetiga infosammas saanud. Neisse ümaratesse sammastesse, mida on üle Saksamaa 51 000 ja mida tema looja härra Ernst Theodor Amandus Litfassi järgi Litfasssäuleks kutsutakse, plaaniti algul rajada tualetid ja nii ehk oleks ka sündinud, kui härra Litfass ei oleks linnavõimudega tülli läinud.
Gendarmenmarkti platsi teises otsas leiab tänapäevastatud tualeti, mille nimetus on City Toilet. Et uks avaneks, tuleb pilusse panna 1 euro. Olemas on aga ka niinimetatud eurovõtmed, mida jagab kohalik omavalitsus puuetega inimestele. Võluvõtmekeste kombel saab nendega avada linnatualettide uksi nii siin Berliinis kui Peterburis, Milanos, Moskvas, ja veel mitmes saksa linnas.
Sellises tualetis on lubatud viibida kuni 20 minutit, seal mängib mahe muusika. Kes varem välja tahab tulla, võib vajutada nupule. Ruumi on seal nii ratastoolile kui saatjale.
Buss viib meid Potsdami platsile. Astume üle kividerea, mis tähistab kunagist Berliini müüri, ning saabume tagasi Lääne-Berliini, moodsaks linnaosaks kasvanud Daimler-Citysse. Seal jutustab Anna Haase meile imelistest muutumistest, mida ta konversioonikurioosumiteks nimetab, need on kohad, mis on hiljuti muutnud oma algset olemust: nii on ühest parteihoonest saanud luksushotell, ühest saunast armastatud peopaik ja ühest tualetist pitsarestoran. Potsdami platsil läheme end soojendama Sony Keskusesse, millesse on peidetud kunagise Grand Hotel Esplanade varemed ning seintel fotod ajast, mil Esplanade oli Berliini kuulsaim hotell ja kõrgaadli pidutsemipaik; koht, kus ööbisid Charly Chaplin ja Greta Garbo. Vähe on Berliini originaalhoonetest järele jäänud, kuid siin on võimalik näha osakest suursugusest Berliinist ja heita pilk keisri hommikusöögituppa; juua kohvi hubases kohvikus nimega Kaisersaal. Just selle all asub ka tualett, kus keiser kunagi jala käis (hotellis Esplanade armastas 1888. aastal võimule tulnud keiser Wilhelm II oma kindralitega hommikust süüa) – kaunis tualetis on pissuaarid Schleesia marmorist ning kõik, mis siin veel näha ja kasutada, on muinsuskaitse all.
Proua Haase meenutab ka seda, et tollal ei olnud keisrilossis vannituba ning seega transporditi Wilhelm II koos hommikumantli ja suure käterätiga tõllas hotelli Kaiserhof, et ta end pesta saaks. “Mõnikord ma mõtlen, kui absurdne oleks, kui näiteks proua Merkel viidaks praegu näiteks meie esindushotelli Adlon, et ta vanni saaks minna,” naerab Anna Haase.
Tunde kestva ekskursiooni vältel oleme meenutanud peleriinimehikesi, kes kunagi, kui avalikke tualette veel laiemalt ei tuntud, oma laiade hõlmade all potte kandsid. Meenutame ka seda USA sõdurit, kes Ramsteinis lennu-show’de ajal tuli geniaalsele ideele luua mobiilsed tualetid. Täna on neid niinimetatud Dixi tualette üle Saksamaa kokku 5 miljonit ja nende kunagine looja ammu rikas. Kontrastina jõamegi Berliini kõige-kõige kallima tualeti juurde, mis maksab 16 000 eurot ja on igati kõrgtehnoloogiline. Tegelikult on selliseid Jaapani päritolu superkempsusid Berliinis koguni kolm, aga kaks neist peituvad mošeedes, kuhu tavakülastajad ei pääse. Avalikkusele avatud tualett asub aga kempsukõrtsis nimega Das KLO.
KLO tähendab saksa käibekeeles vets ning Das KLO kuulub juba 40 aastat Berliini külastajate lemmikute hulka, olles nagu kurioosumite kabinet. Maitseasi muidugi, kas teile meeldib läbida kõigepealt sissepääsu, kus teid võib tabada veejuga, istuda lae all, millest ripuvad alla WC-harjad, istuda hiiglaslikel kõikuvatel vetsupottidel või juua urinaaridest. Pool liitrit radlerit, mis on õlle ja limonaadi segu, sobib oma kollase värvusega kandilisse urinaari muidugi ideaalselt. Mõned külalised naudivad seda, teised valivad kindlalt ainult klassikalised õlleklaasid.
Et jõuda hi-tech-tualetini, tuleb läbida terve lokaal, ning tasakaalustamaks Sony Keskuses nähtud keisrivetsu kasutamisvõimalust (ainult meestele), on jaapani tualetiime mõeldud vaid daamide tarvis.
