Kelleks sa ennast õige pead?
See on hoolikalt välja töötatud norra mõiste. Õigupoolest on see samakujulise liitsõnana kasutusel ka taani keeles. Kui Aksel Sandemose kirjutas oma romaani En Flygtning Krydser Sit Spor, asuski see Jante-nimeline imaginaarne küla just kunagi pooleldi mäda olnud Taani kuningriigis. Mitte ühelgi hingel, kui ta ka oli teistest targem, ei olnud lubatud ülejäänud kogukonnas silma paista (kui seda on juba eestlasele keeruline seletada, mõelge veel portugallaste peale).
Veelgi üllatavam on, et seda mõistet õpetatakse Stavengerist Põhjakapini välja juba hällis lalisevatele imikutele. Kuigi Standemose´i raamat ilmus alles 1933. aastal, läbib selle klassideülene sisu kõiki ühiskonna arutelusid. Säästlikkus ja enesega rahulolu. Võrdsus ja solidaarsus. Need paikapandud käsud hõlmavad kümmet väiksest reeglit, mis pisikeste variatsioonidena väljendavad kõik ühteainsat tuumpõhimõtet.
Trin tunneb vajadust need ühte lausesse koondada:
« Põhimõtteliselt on nende väide see : "Ära mitte kunagi mõtle, et sa oled teistest parem .» »
Tarje kuulab teda. Lõpuks haarab ta kinni ootamatult avanenud võimalusest ja püüab õigustada oma rahva idüllilisi idiosünkraasiaid ning kogunenud frustratsioonide põhjust :
"Minu meelest me oleme lihtsalt liiga head! Me peaks vähem naiivsed olema. Võib-olla on see nafta pärast, võib-olla selletõttu, et me oleme praegu nii rikkad..."
Andreasele see "norraluse" kohta käinud remark ei meeldi ja improviseeritud väitlus saab auru juurde. Pole paha. See teenib eesmärki. See näitab, kuidas Jante seadus on ühiskondlikusse plasmasse lahustunud. Nad annavad endast küll parima, peab tunnistama, kuid isegi nende naabreid pilkavad anekdoodid on kahjutud ja mürgivabad.
" Kas sa tead, miks rootslane võtab kõrbesse autoukse kaasa?" küsib minult Andreas. "Et ta saaks selle lahti teha, kui liiga palavaks läheb..."
Viie sekundi pärast tunneb Andreas vajadust toonitada, et nalja eesmärk ei olnud rootslasi solvata. Vastupidi, need virtuaalsed kisklused olevat poolsaarele omane tervistav harrastus:
"Ha-ha-haa, pane tähele, need naljad on Skandinaavias alati ühesugused, ainult tegelaste rahvus vahetub..."
Sul on õigus: osade jaoks võib vürtsi väheks jääda. Meie, perverssed lärmakad lõunamaalased kipume ikka otsima viha, kättemaksu, tragöödiat, pila, korratust... Aga mitte siin, Norras: isegi riigi loendamatute naftareservide igapäevases haldamises juhindutakse Janteloven´i põhimõtetest.
Näide? Kui naftabarreli hind raketi kombel kõrgustesse sööstis, investeerisid kohalikud võimud kampaaniatesse, mis hoiatasid 2030ndatel või 2040ndatel ees ootavat fossiilenergia tähtsuse dramaatilist vähenemist. Oliefondet oli see sõna, mida ikka ja jälle korrati. Meil on pangas raha, muidugi on. Aga hoog maha, kallid kodanikud, ärge kunagi pidage midagi enesestmõistetavaks.
See on üks põhjuseid, miks Janteloven on nii intrigeeriv. Need aksiomaatilised ja säästlikkuse põhimõtted sunnivad ka liberaalseima Norra hinge enesekontrollile. Kujuneb eluviisiks. Kuigi jah, sellele lisandub veel pool tosinat muud plussi: rootslane Alfred Nobel valis Oslo iga-aastase endanimelise rahuauhinna jagamise tseremoonia toimumispaigaks. Ta esitas selle soovi 1895. aastal oma testamendis (kõik teised Nobeli preemiad antakse kätte Stockholmis).
Samamoodi pole kaugeltki kokkusattumus ka see, et Trygve Lie, kohalik Norra poliitik, 1946. aastal esimeseks ÜRO peasekretäriks määrati.
Janteloven toimib imetlusväärse Midase puudutusena ka ekspordis: see muudab kõige flegmaatilisemagi Norra selli tõeliseks humanitaarmisjonaräriks ja rahusaadikuks kõige eraldatumasse maailmanurka. Oslole meeldib end selle patsifistliku auraga müstifitseerida. Teatud määral ta naudib inimkonna neitsilikuks killukeseks olemist. Stabiilsus kui kõige ülejäänu nurgakivi.
Põhiline mure on aga see, et maailm muutub kiiresti ning kadestatud Janteloven on üha enam ohustatud. Globaalse pragmaatilisuse, massiivse emigratsiooni ja individualismi ajastul jääb rahvusvahelises ühiskonnas eksklusiivsetele privaatvilladele üha vähem ruumi.
Lahendus? Kaitsepookimine. Võib-olla suudaks mõningane isetekitatud saast asju balansseerida. Mõni kunstlikult tekitatud kõrgeima tasandi korruptsiooniskandaal oleks näiteks igati tänuväärne. Annaks ehk sellele kaasaegsele "norralusele" pisut vürtsi juurde. Sellest võiks abi olla sotsiaalse painlikkuse suurendamisel: Ajalugu on tõestanud, et kõige allaneelamine võib olla riskantne. Ükski riik ei taha, et teda kujutataks selle korduvalt-röövitud-ja-politsei-poolt-tagastatud "Karjena" - ekspressionistlik maal, mille autor on... norrakas Edvard Munch.
Mingil põhjusel on see meeleheite universaalseks ikooniks saanud.
* romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
