Kreeka võib murda su südame, selle maa ilu jääb sind kummitama, kui siit lahkud, selle kurblikud laulud kõmisevad su meeles ja unenägudes, helesinine taevas ja päikeseloojangus roosakalt kumavad kaljud ning kirglikud ja muretult naerda lõkerdavad inimesed jälitavad sind ikka veel sinu hallides päevades Ja nii sa siis tuled tagasi, tuled, sest tead, et pead taas tundma päikese hõõgumist oma nahal, tundma huultel türkiissinise mere soola ning nägema taas neil mustadel suveöödel rikkalikku valgust tulistavaid tähti. Ja siis sa tuled tagasi, sest sa oled tugev, hakkaja ja otsustad jääda.

Kuid sa ei tea veel, et Kreeka pole just päris selline postkaart, kui sulle näis, sest lisaks mägedele, merele, päikesele ja kuule elavad siin inimesed, kes põgusal reisiperioodil näivad nii kenad ja muretud, kuid nad pärinevad teisest kultuuriruumist, neil on teised traditsioonid ja nad on oma kodus just sellised, kui nad on harjunud olema, ning muutuma või vähemasti neid mõistma pead sina, mitte vastupidi.

Mõned kuud tagasi, kui pühadeks Eestisse sõitsin, põikasin läbi kolmandal korrusel elava majahalduri juurest, et anda talle oma äraoleku ajaks korterivõtmed, seoses teatava küttesüsteemi probleemiga, mille olin avastanud, kuid leidnud ise ka lahenduse ning kuna kütteperiood on siin lühike, otsustasin sellega ise tegeleda, teades täpselt, mida teen. Siis aga, enne ärasõitu, andsin majahaldurile sellest murest siiski teada, et majaelanikud minu äraoleku ajal ei külmetaks. Imearmas papi nagu muinasjutust, hea hallipäine vanaisa kuulas kannatlikult naeratades mu jutu ära, rehmas siis lihtsalt käega ja teatas, et probleemi pole. Sama kannatlikult alustasin kogu oma selgitust otsast peale, rääkisin, et kuidas pole, ma tegelen sellega iga päev ja see probleem on täiesti olemas. Tema teatas taas ja lühidalt, et ei, mingit probleemi pole. Kui ma taas suu avasin, muutus tema lahke nägu põlglikuks grimassiks ja ta karjus mulle: „Γυναίκα! Δεν ξέρετε τίποτα! Σκάσε!“ (Naine! Sa ei tea midagi! Jää vait!)

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: