Keskkonnas agoda.com broneeritud võõrastemaja nimega Chengjiashi Homes peaks asuma kusagil vanalinna põhjaosas, seetõttu tulebki kohe suund sinnapoole võtta. Vanalinna pääseb läbi tohutute müüris asetsevate väravate, millest raudteejaamale lähim on läänevärav. Jalutad väravast läbi ja oledki teistsuguses maailmas. Suhteliselt räpased tänavad, lagunenud plaatidega kõnniteed ja luitunud-määrdunud ühenäolised hooned nii nagu tuhande teise Hiina raudteejaama ümber asenduvad kitsaste ja puhaste alleede, viirukilõhna ja sajanditevanuse arhitektuuriga. Esmamulje on mõnus, ja veel paremaks läheb. Nimelt asub ka võõrastemaja vanas, restaureeritud hoonete plokis, mis koosneb ringikujulisest kiviväravast, sissekäik-koridorist kiviseinte vahel ning ristkülikukujulise tagaaia või -hoovi ümber asetsevatest tubadest ohtra puiduga dekoreeritud hallide kivist hoonete kahel korrusel. Ja uskuge mind, hall värv sellises võtmes on ilus, siin pole kahtlustki. Retseptsiooniruum mõjub sisustuses domineeriva massiivse nikerdustega puitmööbli tõttu suisa luksuslikult; toas ootab aga voodis hiina traditsiooni järgi sätitud puidust lauake teetassidega. Kogu selle toreduse hind on 150 jüaani (tol hetkel 19 eurot) öö eest kahele hommikusöögiga.

Kõige mõnusamat tunnet pakuvad Pingyao vanalinna kaugemad sopid, kuhu erinevalt põhja-lõuna- ja ida-lääne-suunalistest linna pooleks jaotavatest peatänavatest satub turist harva. Siin-seal istub kivitrepil mõni ligi 100aastane memm või taat, sirvides ehk ajalehte, paar töömeest sõidavad mööda vähemalt esimees Mao ajast pärit olevatel jalgratastel, kusagilt hoovist jookseb välja sulle “Hello!” hõikav laps. See “Hello!” on märksa siiram ja soojem kui sada hello’d, mida sa juba kuulsid taksojuhilt, poodnikult või niisama-kohalikult, kes tahtis võõramaalasega pilti teha.

Jõuame tasapisi müüri põhjavärava juurde. Mõistagi roniks meeleldi üles ja kondaks müüril ringi. Selleks tuleb lunastada pilet, mis isegi Euroopa standardite järgi ei tundu olevat odavaim asi maailmas, nimelt maksab see 120 jüaani.

Sissepääsu juures aga leiab aset ootamatu kohtumine, mis kulmineerub suurepärase äritehinguga. Valvur-kontrolör ei räägi sõnagi inglise keelt, ent mõõdetud sammul astub ta ligi ja sikutab taskust lipiku. Loen sellelt puhtas inglise keeles: “Kui sul on mõni oma riigi münt, ehk annaksid need mulle? Ma kogun münte. Aitäh.” Seejuures pilgutab ta silma ja raputab paar korda ühemõtteliselt müüri suunas pead. Abikaasa jõuab juba kahetseda, et meil pole enam Eesti kroone, kuid ma mõistan, et miks mitte ei võiks härrale huvi pakkuda Eesti euromündid? Leian mõned 1-, 2-, 5-, ja 10sendised ning ühe 20se, kõik Eesti omad. Annan need uuele omanikule üle, tema aga vaatab ümberringi ning teeb seejärel mitu kiiret käeviibet, et mingu me kähku sisse.

Ronime trepist üles ja uitame paar tundi mitme meetri laiusel ning 12 meetri kõrgusel müüril. Müüri kogupikkus on 6 kilomeetri ringis, igas nurgas ja osa väravate kohal paikneb suur, iga teatud vahemaa tagant aga väiksem vahitorn. Vaated linnale, mida muide hakati rajama 14. sajandil, on suurepärased. Soovi korral võid vanalinnale mööda müüri ringi peale teha, praegu aga on käsil ühe osa restaureerimistööd, mistõttu see lõik on suletud.

Tagasi alla minnes kohtume uuesti härra valvuriga. Hiina keeles hakkab mees midagi elavalt seletama, kuid saan aru vaid paarist sõnast, nende seas “suurest”. Arvan taipavat, et härrale teeks kindlasti heameelt ka mõni suurema nominatsiooniga Eesti euromünt, näiteks 1- või 2eurone. Aga mees seletab edasi ja lõpuks toob välja mündialbumi. Selle abil saab asi paika! “Suure” all mõtles ta kaheksast mündist koosnevat komplekti ühesendisest kaheeuroseni, ja räägib: “Näed, siin on mul Saksamaa – kõik kaheksa olemas, siin on Itaalia, siin Prantsusmaa. Sinu maa on nii väike ja mul polnud siiani ühtegi münti sinu maalt. Aga täna saan ma sinu käest korraga viis ühest “suurest”! Mees on äraütlemata õnnelik. Ja kas pole tõepoolest tore – meie saime müürile kokku umbes 60 sendi eest ligi 30 euro asemel.

Kas Pingyaos süüa ka saab? Ikka saab, kuis muidu. Kogu linn on täis söömakohti pisikestest urgastest ja tänavasöögikohtadest kuni uhkete restoranideni välja. Üks kohalik spetsialiteet on külmad nuudliroad. Nuudlite kuju kõigub väikestest jämedatest laiu lapakaid meenutavateni; pakutakse neid peamiselt erisuguste kastmetega. Tohutut pirukat meenutavad külgepidi koos olevad kohalikud praetud pelmeenid olid igal pool väga head. Neid leidus nii liha- kui taimse täidisega ja kokku koosnes hiigelpirukas tavaliselt umbes 15–20 pelmeenist. Samuti oli hea teravas kastmes piparde ja seentega praetud soja, mille kõrvale passis kenasti kohalik õlu saksapärase nimega Hans. Ma isiklikult olen kaunis suur tänavasöögi sõber ning siiani pole ma oma Aasia-reisidelt saanud külge ühtegi kõhutõbe, ka pole mu kirge kustutanud ka vägagi tõsiselt võetavatel veebilehtedel leviv informatsioon Hiinas kasutatava küpsetusõli uuele ringile saatmisest. Ma ei oska seda ümber lükata ega kinnitada, kuid väidetavalt kasutab 10% Hiina tänavasöögikohtadest teise ringi õli, mida kogutakse muu hulgas kanalisatsioonist, seejärel töödeldakse ning müüakse poole odavama hinnaga.