Kevad jääpangal

Hägune hom­mikupäike kallab läbi pilvede valgust Reykjavíki peale. Käes on kevad. Mets­hanede karjad patseerivad üle tänavate ja noored luiged kisendavad kesklinnas järve peal. Linna poolkaares ümbritsevad mäed on siiski veel lumised.

Sellele kevadele on oma pitseri vajutanud majanduse jahenemine ka Islandil. Rahvusvaluuta väärtuse kukkumine ­peagu veerandiku võrra aasta esimeses kvartalis pani muidu euroskeptilised islandlased (keda on umbes kolmsada tuhat) aina enam liitumisele mõtlema, viimaste küsitluste järgi on euroliiduga ühinemise poolt rekordiline osa rahvast – ehk natuke üle poole.

Juba pikemat aega kestnud veokijuhtide streik võttis hiljuti dramaatilisema pöörde, kui viimased otsustasid 23. aprillil taas kord protestiks liiklust blokeerida – seekord tehes seda aga saare lõunaosa ja pealinna ühendaval suurel maanteel. Kohale saabunud politsei erijõudude ja autojuhtide ning neile toetust avaldama tulnud noorte vahel toimunud rüseluses loobiti korravalvureid munade ja kividega (üks sai pihta ka, viidi traumapunkti). Politsei vastas lõpuks pisargaasiga, mis muidu rahumeelsel Islandil on võrdlemisi erakorraline sündmus.

Veoautojuhid protesteerivad peamiselt bensiini ja diisli järsu hinnatõusu vastu, nõudes valitsuselt selle kunstlikku alandamist. Koos krooni kukkumisega (ja nafta kõikumistega maailmaturul) muutusid kõige kiiremini just bensiinijaamade hinnatablood, mis tekitas omajagu paanikat rahva, eriti professionaalsete autojuhtide hulgas. Kooskõlastamata protestiaktsioonid, eriti teede blokeerimine, on aga olnud tõsiseks peavaluks näiteks kiirabile ja tuletõrjele, kes ummikute tõttu kardavad saatuslikul hetkel hiljaks jääda mõne abivajaja juurde. Rääkimata siis veel tavakodanikust, kes lihtsalt tööle või lapsele lasteaeda järele ei pääse. Ometi ei ole kuulda rahva seast märkimisväärseid vastuproteste. Tundub, et ka selles küsimuses on islandlased kahes enam-vähem võrdses leeris.

Vahepeal algas Islandil tegelikult suvi ka, nimelt 24. aprillil. Loomulikult sadas sel päeval nii lörtsi kui rahet, aga mis sellest. Traditsioonilist suve algust tähistati kõikvõimalike pere- ja väliüritustega, käidi ratsutamas ja peeti laatu. Tegemist on vana kalendri esimese suvekuu – Harpa esimese päevaga, mida pühitsetakse siiani kui suve algamist.

Kui autojuhtide, meditsiini- ja muude töötajate streigid välja jätta, siis kulgeb elu saareriigis nagu ikka – omasoodu. Banaani­kasvatus lokkab (Islandil asub tänu odavale geotermaalenergiale üks Euroopa suurimaid banaanikasvatusi) ja varsti on aeg saare peale lahti lasta lambakarjad, kes jälle kuni sügiseni vabapidamisel elavad.

Naastes aprilli algul Islandile pärast lühi­kest eemalolekut, kohtasin lennujaamas tuttavat ameeriklast, kes samuti ­linna viiva bussi peale astus. Tee peal sai ­arutatud maailma uudiseid ja jutt kiskus ­tõsisemate teemade, nagu sõja ja majandusprobleemide peale. kui Reykjavíkki jõudsime, vaatas bussijaama ajaleheletilt vastu tolle ­päeva kõige suurema kirjaga pealkiri: “Piima hind kerkis, liha hind langes”. Nii need asjad siin on.