See on veider hetk, kui satud paika, millest oled ammu unistanud, ent oled senini näinud fotodelt või mõnest dokumentaalsarjast. Ühel päeval pean sinna saama, mõtled. Ja siis, ühel päeval, saadki.

Esmalt näib, et oled keset unenägu. Tunnet süvendab udusompus mäenõlv, nõiamaja sarnane onn puu otsas ja aimatav kuristik kusagil õhus vihisevate jalgade all või ees. Hetk hiljem jõuab kohale, et see polegi uni. Kõik on ilmsi. Pikka aega hinges kantud unistusest on saanud reaalsus.

Just nii tundsin end kui Bańose nimelise linnakese kohal La Casa del Arbol’is mäenõlval kiikusin. Endamisi muheledes, et see ongi see maailma veer, kus saab jalgu kõlgutades oluliste asjade üle järele mõelda. Või siis üldse mitte mõelda. Lasta meeled vabaks ja unustada kõik, mis koormav. See kiik, mida teatakse kui "swing at the end of the world" on üks põhjus, miks see 15 000 inimesega väike linnake on üle ilma kuulus.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: