Killuke vabadust Euroopa lõunaküljel

Kõik see on vale, mida olete Albaania kohta kuulnud, ütleb Mikk Salu.

Kui loete kusagilt reisiblogist, et Albaania lõunarannikul asuvad inimtühjad Ksamili saared, kus võite tunda ennast Robinson Crusoena, siis arvestage, et päris nii see pole. Jah, saared on küll olemas, ilusad ja kättesaadavad, osa neist kaldale nii lähedal, et neile pääseb ujudes, aga Robinsoni mängimisele pole mõtet loota. Teiega samal ajal ujub, sõuab, sõtkub vesijalgrattaga või keerab skuutri gaasipidet saarte poole veel viiskümmend inimest. Mõnisada või mõni tuhat kaldale jäänud silmapaari saatmas. Niipalju siis inimtühjusest.

See kehtib ka Albaania kui terviku kohta. Reklaamitakse Albaaniat ju kui viimast avastamata paika Euroopas. Tegelikult „avastati“ Albaania juba mõnda aega tagasi. ­Lonely Planet näiteks deklareeris riigi kuus aastat tagasi kõige ihaldusväärsemaks sihtkohaks Euroopas. Selle tuules on ärganud ka turismitööstus. Albaania külastajaid loetakse miljonites. Üksildast avastamisrõõmu ja seiklust otsiv reisija on tõenäoliselt mõned aastad hiljaks jäänud