Kinshasa lapsnõiad
Hoolimata Lääneriikide püüetest vähendada maailma hädasid ja võimaldada kõikidele inimväärset elu, tundub vahel, et asjad arenevad üha halvemuse poole. Aastaid väldanud diktatuur ja hiljuti lõppenud sõjalised konfliktid on viinud Kesk-Aafrikas asuva Kongo Demokraatliku Vabariigi tõelisse kaosesse ning lõputu vaesuse tingimustes on pealinn Kinshasa elanikud langenud uutmoodi rahvapsühhoosi ohvriks.
Kinshasat kutsuvad selle elanikud "laibaks" ning "Kin-prügikastiks". Hinnangute järgi on vaid viiel protsendil kuuemiljonilisest elanikkonnast kindel sissetulek, ülejäänud peavad hakkma saama, toetudes oma oskustele olelusvõitluses. Kuna formaalne linn on surnud, on Kinshasa muutumas suureks külaks, kus naised peavad põllulapikesi ja korjavad metsaande ning kaubitsevad nendega turul. Harjumuspärased ühiskonda tasakaalustavad traditsioonid on kadumas: mehed ei suuda enam oma tulevase abikaasa perele maksta pruudiluna ning hülgavad sageli rasedaid naisi, samuti terveid perekondi. Ka jääb aidsihaigetest maha suurel hulgal orbusid ja viirust kandvaid lapsi. Lisaks perekondade kriisile on ühiskonnas jõudsalt kanda kinnitanud nelipühilased ja hirm nõiduse ees. Selliste tõsiasjade tagajärjel ongi viimase viieteist aasta jooksul esile kerkinud uus uskumus, mille kohaselt süüdistatakse tuhandeid lapsi nõiduses ning perekondadele ja ühiskonnale osaks langenud õnnetuste põhjustamises. Lapsed on kerge saak, kuna nad ei suuda ennast kaitsta, lapse füüsiline või vaimne puue on koguni kindel märk sellest, et tegemist on nõiaga.
Üldjuhul kuulutatakse nõidadeks lapsed, kes on kas liiga targad või siis vastupidi, rumalad. Lapsed visatakse tänavale ja tuleb ette ka selliste laste põletamist. Tänavatel hulkuvad suured lastekambad on muutumas ohtlikuks elemendiks linnapildis. Samuti pole harvad juhtumid, kui eri jõud selliseid lapsi oma huvides ära kasutavad ning nendega manipuleerivad.
Karismaatilistel kirikutel, mida leidub Kongos lugematul hulgal, on oluline roll lapsnõidasid puudutavate uskumuste levitamisel ja legitimeerimisel. Nelipühilased reklaamivad ennast näiteks kui kindlat kaitset nõiduse vastu. Lisaks isehakanud palvetajad, kes jagavad õpetussõnu nõiutud laste vanematele. Veel on levinud deemonite väljaajamise tseremooniad, mille käigus võidakse muu hulgas kasutada näiteks näljutamist ja keeva vett. Sageli asetatakse laps keset transiseisundis olevaid naisi, kes üritavad teda nõidusest vabastada. Ka preestrid korraldavad sarnaseid seansse, kuid kõigest hoolimata nõustuvad vanemad haruharva tagasi võtma kord juba nõiaks tunnistatud last. Vanemad õigustavad oma tegu ka sellega, et last hüljates annavad nad talle võimaluse saada kaitset mõnelt religioosselt sektilt. Tegelikkuses lähevad lapsed tänavatele, kus nad liituvad juba eesootavate halvasti koheldud, kodust põgenenud lastega, deserteerunud lapssõdurite, HI-viirust kandvate, sõja eest põgenenud ja orbudest laste armeega.
Paljud lapsed lepivad oma saatusega ja tunnistavad, et nad ongi nõiad. Ühe kolmeaastase poisi sõnad: "Ma jäin haigeks. Mu jalad läksid paiste. Ja siis hakkasid kõik ütlema, et ma olen nõid. Ja see on tõsi. Preester kinnitas seda." Ühe teise poisi ülestunnistus: "Ma sõin ära 800 inimest. Ma saatsin neid auto- ja lennuõnnetustesse. Mu isa jäi oma töökohast ilma minu pärast ja hiljem ma tapsin ta ühe sireeni abi ga ära...."
Samas, kui läheneda probleemile teise nurga alt ja võttes arvesse seda, et näiteks õpetajate palk on keskmiselt vaid 5-10 dollarit kuus - mida ei maksta sugugi regulaarselt -, siis äkki ongi lastel lihtsam hulkuda tänavatel kui elada ülerahvastatud kodudes ja suures vaesuses. Suure tõenäosusega võib ta ühe päevaga välismaalastelt raha lunides rohkem teenida kui tema vanemad mitme kuuga.
Läänemaailma inimeses tekitab selline fenomen vaid kõhedust ning õudu ja meenutab pigem keskaega, kuid ometi on see reaalsus ja eksisteerib tänapäeval. Siiski püüan mitte kaotada positiivset hoiakut ja loodan, et parem maailm oleks võimalik, kui kõik püüaksid midagi selle heaks ära teha.
