Kiviaiad, ­lambad ja ­dadaisti tühi haud

Tõnu Kaalep võtab ette rongisõidu Põhja-Inglismaale Lake Districti.

Windermere’i pisikese raudteejaama perroonil pole peaaegu kedagi. Alles maja taga tuleb vastu Russell, käes A4-paberileht minu nimega. Russell on Russell Mills, ka maailmatasemel oluline plaadiümbrisekujundaja, illustraator, maalija, installatsioonikunstnik ja muusik. Me surume kätt ja ronime kohe kahekorruselise bussi teise korruse lahtisesse poolde. Buss kihutab viisteist minutit mööda imekitsast ja tiheda liiklusega teed. Puuoksad vihisevad lähedalt mööda nagu metrootunneli lagi. Ja siis ilmub Windermere’i järv, Lakeside’ile nime andnud veekogu. Tegelikult on siin järvi rohkem, aga see siin on suurim Inglismaal. Päike särab, järv on täis purjetajaid, rannarestoranides istub inimesi; ja kohe ongi Ambleside’i bussipeatus. 

Ambleside on ebamäärase elanike arvuga linnake Cumbrias, Inglismaa lääneranniku lähedal, mägede ja järvede vahel. Ambleside’is on mitu pubi, kuus(!) kinosaali ja restoranid, mil tihti filmiajalukku kippuvad nimed, nagu Zeffirelli või Fellini. Ambleside’i oru küngastel looklevad tänavad – kuigi väga hästi asfalteeritud – meenutavad oma kalletelt Viljandi Mäe ja Kõrgemäe tänavaid. Kes seal käinud on, teab, millest räägin. Tasapindu pole; ja taustaks on ikka mäed, päris mäed. Ja lambakarjamaid jagavad kiviaiad jooksevad peaaegu vertikaalselt mäetippudeni välja. Karjamaad on täis lambaid, kes stoilise rahuga septembrikuist rohtu söövad. 

*

Russell Mills on siin peaaegu et kolkas, mis sest et tegemist on turismiobjekti ja rahvuspargiga, elanud üle kümne aasta, põgenenuna Londoni mürast ja meediakärast. Mitte ilmaasjata pole kohaliku traditsiooni kohaselt nii, et majal, isegi kui see on tüüpbritilik ridaelamukorter, peab olema nimi. Millsi aadressis on majanumbri järel ise leiutatud ja väga isiklik määratlus Still Point. Ma patsutan Millsi koeri, suurt ja sihvakat greyhound’i-laadset Murphyt ja väikest nutsakat terjerit Becketti – samal ajal märgates seinal Samuel ­Becketti portreed. 

Ja me kuulame keldristuudios Millsi bändi ­Un­dark kolmandat, kuus aastat pooleli olnud albumit, mis nüüd tänu Björki kaastöölisele, produtsent Guy Sigsworthile hakkab lõplikku kuju saama. Sidsel Endresen laulab, ja vahepeal toimub ekskursioon sämplipõhisesse metal’i-imitatsiooni.

Ja muidugi käib Ambleside’i juurde Millsi isiklik iidol, üks dadaismi kui radikaalse kunstivoolu rajajaid, sakslane Kurt Schwitters, kes veetis siinsamas, samal tänaval umbes seitse maja tagasi sõjapõgenikuna oma elu lõpuaastad. Schwitters sai kuulsaks oma leidobjektidest ehitatud struktuuridega, ta nimetas neid Merzbau’deks, me ütleks sel kohal lihtsalt, et installatsioonid. Suvaese­mete koosseisud, mis ei pretendeeri ühemõttelisele jutustusele (narratiiv, ütlevad seepeale haritud inimesed), vaid on avatud ja mitmemõttelised. Ambleside’is pidi ta hinge sees hoidmiseks muidugi tegelema ka lillemaalidega, ütleb Mills.

Me külastame kohalikku tekstiilikunstnikku, kes teeb kohalikust villast kedratud lõngast (Cumbria on villatööstuse ajalooline keskus) kalleid ja ilusaid vaipu. Me läheme linna ainsasse plaadipoodi, kus on sulgemisväljamüük; Russelli poeomanikest sõbrad ei ela enam poepidamisest ära, asutus müüb küll ka kohalike kunstnike töid. Iga kolmas inimene ütleb tere, Russell esitleb oma ehitusmeest ja loomaarsti ja näitab oma lemmikpubi, kus erinevalt nii meie kui tüüpbriti tavast ei mängi iial vali muusika, saab rahulikult vestelda või debateerida. Pubi õuel on järgmine üllatus, Russelli äsjarenditud ateljee, iidvana üsna lagunenud hoone, milles viimati paiknes kohalik poksiklubi. Ateljee on täis poolikuid töid. Russell tegeleb viimasel ajal – ajal, mis jääb üle plaadiümbriste kujundamisest näiteks Michael Nymanile, David Sylvianile, Nine Inch Nailsile, Brian ja Roger Enole, Robert Frippile ja kellele veel – vanade ja väsinud raamatukaan­te ülemaalimisega. Minimalism. Lihtsad triibulised maalid, lõputute seeriatena.

*

Ambleside on kohaliku kivi nägu. Sellest vist kiltkivi sugulasest on majade seinad, nii erinevad Londoni kandi pruunist tellisest. Ja katused ka, need meenutavad vanu häid eesti laastukatuseid, kuid puu asemel on õhukesed üksteist servapidi katvad kivilehed. Rahvuspargi karm lähenemine välistab võimaluse modernistlikeks uusehitisteks, üks 60ndail ehitatud pangahoone on ainus erand. Kas see just ainuõige lähenemine on, aga linnake näeb välja nagu ühes tükis valatud.

*

Lõpuks jõuame, fish and chips söödud, Kurt Schwittersi hauale kirikaias. Siia toob keegi vahel lilli ka, ütleb Russell. Paus. Aga ta pole enam siia maetud, pojapoeg mattis ta ümber kodulinna Hannoveri, ütleb Russell. Veel üks paus.

Aga hauakivi seisab ikka keset kõrget rohtu. Äkki ongi kahe konkureeriva haua omamine Schwittersi viimane dadaistlik aktsioon? 

Vikerkaart ei tule, sest vihma ei saja; aga maastikuvaated mägedega meenutavad kahtlaselt liigagi mõnd JW Turneri tööd, mida kordamistunnina eelmisel päeval Tate Britaini kunstimuuseumis uuesti üle hulga aastate vaatasin. Ilu, ja päriselt olemas. Küsin Russellilt, kas sellises idüllis elades on inimesed õnnelikumad. Ta kõhkleb ja ütleb siis, et vahet pole, kõigil on probleeme. Ma nagu ei tahaks seda uskuda, aga olgu. 

Kahekorruseline buss ilmub nurga tagant ja Ambleside kaobki hetke pärast ajalukku. Idülli asemele tuleb pikk rongisõit läbi pimedate tasandike.