Kloppides taevaväravatele
Kogu maailmas lendas sel aastal inimesi 4,1 miljardit ning nagu märtsi algul Madridis toimunud World ATM Congressil kõneles Euroopa Komisjoni transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei, nähakse kasvu jätkuvat vähemasti 2040. aastani. Õhuruum on eriti rebenemispiiril Briti saartest kuni Põhja-Itaaliani ulatuva megalopolise kohal, millest vaid üle lennata tahtvaid lennukeid nüüd mööda suunama hakatakse. Kuid uue tehnoloogia tuules tahavad „taevani tõusta üles“ ka droonid, mida iga teine messil osalenu pakkuvat näis – või siis tehnikat, millega droone lennujaamade kohalt aegsasti avastada ja minema peletada. Euroopa Komisjon põristab droonitrummi „U-space“ nimelise projekti näol, mis tulevikus kõiki ühenduse aladel õhku tõusvaid droone ühendama ja ametiisikutele nähtavaks tegema peab.
Kui oled reisija, tähendab õhuruumi ülekoormatus kõige tõenäolisemalt lihtsalt hilinemisi.
Halvemal juhul nii suuri, et lennuplaanid paisatakse segi, misjärel lennufirma pehmendab ebamugavusi vastavalt EC 261 regulatsioonile tasuta võileiva või, juba mitmetesse tundidesse mineva viivituse korral, koguni väikse rahalise kompensatsiooniga. Halvemal juhul toob Euroopa taeva ülekoormatus kaasa pankrotte. Vähem kui kahe aastaga oleme näinud lahkumas Air Berlini, Germaniat, Monarchi, Primera Airi, viimaste tegutsemistundideni agaralt uusi pileteid müünud FlyBMI-d ja paljusid teisi, kes pole suutnud tulise konkurentsi tingimustes pikalt oma tulusid kulusid ületama saada. Tõenäoliselt toob tulevik kaasa mõnegi pankroti kaasa põhja pool. Ning siis ei abista keegi lennust ilma jäänut toidukupongi või ümberbroneerimisega. Klient on rahast ilma ja kogu lugu.
Nagu peadirektor Hololei kostis – praktika olla näidanud, et pankroti järel maale jäänud reisijaid aitavat „eneseregulatsiooni“ korras teised lennufirmad, kes pakuvad neile uusi pileteid soodsa hinnaga. Minu arvates on see mõttekoht. Miks ei võiks Euroopa Liit lisada siinsetele või siia lendavatele lennufirmadele kohustuslikus korras väikse pankrotikindlustuse? Teine lisamaks võiks olla keskkonnaalane. „Maksud on iga liikmesriigi enda teha“ laiutas Hololei käsi, kuid raske uskuda, et innovatsioon hea tahtmise korral sellest küsimusest mööda ei viiks. Kui iga 2017. aastal Euroopa Liidus lennanu maksnuks piletihinna sees ühe euro, tähendanuks see kokku 1,043 miljardit eurot, mille võinuks (ja pidanuks) suunama soodsa ja moodsa lennutranspordiga keskkonnale tekitatud kahjude pehmendamiseks.
