Kohtumine eestipärase vulkaaniga
Minu arust tuleks igal maal, kuhu satud, proovida teha asju, mida sa mõnel teisel maal kunagi varem teinud pole. Eriti hea, kui on midagi erilist, mille poolest maa kuulus on. Meie polnud varem käinud vulkaani kraatris ja täiesti patuasi oleks olnud jätta see võimalus kasutamata Filipiinidel, mis on vulkaanilise tekkega saarestik ja seismiliselt ülimalt aktiivne piirkond. Oleme maavärinate ja vulkaanipursete maa pealinna Manilasse jõudnud lennumasina abil Hongkongist, operaatoriks kohalik kompanii Cebu Pacific Air. Palju on räägitud Filipiinide lennufirmade kasutatava masinapargi puudulikust töökindlusest, mistõttu teraslinnud pidavat ühtelugu maale või ookeani potsatama nagu küpsed õunad, tuues kaasa hulga inimohvreid. Midagi sellist meiega ei juhtunud, pigem möödus lühike õhureis vägagi sujuvates toonides.
Nõnda siis seiklemegi mitmesuguseid ühistranspordi mooduseid omavahel kombineerides pealinnast Manilast 60 km kaugusel lõunas asuvasse Talisay-nimelisse linnakesse. Talisay asub Taali järve kaldal - tore eestipärane nimi, kas pole. Järvest kõrgub omakorda Taali vulkaan, mis moodustab kunagise tohutu võimsusega vulkaanipurske tagajärjel kaldeerasse tekkinud järve keskel kuni 400 meetri kõrguse koonuse, ulatudes selliselt järvest saarena välja.
Talisay on täis kavalailmelisi, kuid sõbralikke kohalikke ja jeepney'sid - Ameerika päritolu sõjaväedžiipide järgi valmistatud pikendatud kerega sõidukeid, mille abil muu hulgas toimub ühistranspordiühendus teiste linnakestega. Jeepney'de eripäraks on veel see, et iga omanik disainib oma sõiduriista vastavalt fantaasialennule nii kirevaks, kui suudab. Oleme neljakesi - kaks eesti paari, kes kohtusid juhuslikult mõni aeg tagasi Bangkokis - ja jeepney pealt maha roninud, otsustamegi öömaja otsinguil järve poole jalutada. Teel sinna üritab meid paar kohalikku rajalt maha võtta, paraku on nende pakutavad öömajad liiga kaugel.
Hommikul asume teele. Järv on vaikne, päike paistab ja kogu seltskond naudib täiel rinnal nii sõitu kui ilusaid vaateid. Umbes tunnipikkuse teekonna järel randume pisikeses külas.
Kohapeal tuleb alustuseks mööda pääseda lugematust hulgast kohalikest, kes üritavad sulle iga hinna eest selgitada, et jalgsi vulkaani otsa tõusmine on ilmselgelt üle inimvõimete piiri ja ainuke tõsiseltvõetav moodus sinna pääseda on teatava tasu eest eesli seljas ratsutades. Jääme siiski endale kindlaks, sest oleme eesootavaga ennast Lonely Planet'i reisiraamatu abil kurssi viinud. Agaraim eeslikutsar jälitab meid sellest hoolimata ligikaudu pool tundi, enne kui otsa ringi keerab. Matk üles on mõnus, ehkki tolmune. Tolmu keerutavad üles mõistagi uljad ratsanikud, keda mitte just vähe liikvel pole. Mida kõrgemale tõuseme, seda suurepärasem vaade avaneb nii järvele kui hulgale lopsaka taimestikuga kaetud pisikestele saarekestele. Teerajal on mitmes kohas inimese sügavused vaod, kus alla voolav laava on endale teed teinud. Neis on päris tore pilte klõbistada. Siin-seal tõuseb pragudest maapinnal suitsu ja õhus on väävlilõhna. Muide, Taali vulkaani puhul on alates aastast 1592 täheldatud 33 purset. Viimane neist toimus 1977. aastal, kõige laastavam aga 1911, mil hukkus mitu tuhat inimest.
Üleval, kraatri äärel on koos trobikond inimesi. Lühikese aja jooksul õnnestub mul juttu puhuda ameeriklaste ja korealastega. Nagu ikka kohas, kuhu rohkem rahvast koguneb, toimub siingi mõningane välikaubandus. Müüak se joogivett, kookospähkleid, banaane. Keset seda tohuvabohu loob korda kohalik püssimees, kes meie arust üsna hoolimatult oma relvaga vehib. Olgu vahelepõikena öeldud, et väga paljudes kohtades Filipiinidel võis näha automaatidega varustatud kohalikke. Mõneti mõjus nende rohkus kuidagi õõvastavalt, minul isiklikult õnnestus sellega harjuda. Aga unustame püssimehed. Liigume suurest saginast eemale, et mõnusasti loodust nautida. Kraatri põhjas on salapärase sünkmusta värvi veega täidetud järv, selle kaldad aga meenutavad pilte Kuust. Kraatri sisekülgedel kasvab siiski ka kiduramat sorti taimestikku. Igal pool tõuseb maapinnast suitsu, andes tunnistust maapõues lakkamatult aset leidvatest protsessidest. Proovides kätt maapinnal hoida, tõmbad selle kiiresti eemale, sest kuum on.
Asume tagasiteele. Vahepeal on tõusnud kenake tuul. Tulenevalt piirkonna seismilisest aktiivsusest muutub ka ilm tihtilugu peadpööritava kiirusega. Alla jõudes selgubki, et järvel möllab paras lainetus. See aga paadimeest ei heiduta. Olles päev otsa põõsa all pikutanud ja meid oodanud, on ta täis tahtmist oma oskusi parimal moel demonstreerida. Nii hüplemegi pähklikoore kombel laineharjade otsas õõtsudes vähehaaval tagasi. Tuleb tunnistada, et kohati mõjub ebastabiilselt liikuv paat natuke kõhedusttekitavalt, sest laine on muutunud ikka päris võimsaks ja poolel teel tundub, et ehkki paadimootor möirgab täistuuridel, ei liigu me ei edasi ega tagasi. Kuid kokkuvõttes on ajaliselt kaks korda enam nõudnud tagasisõit päris mõnus adrenaliinisüst. Lisaks oleme läbimärjad vahetpidamata üle paadi lennanud veest.
Paneme midagi kuivemat selga ja uitame linnakeses ringi. Siinsamas lähedal on üks tore urka moodi söögikoht, mille menüüst leiab ka hot-dog'i Filipiinide moodi. See koosneb pika viineri moodi praevorstist ilma saia ja lisanditeta serveerituna imekenal taevasinisel taldrikul. Näpuga menüüs järge ajades ja oma soove tüdrukule teatavaks tehes saame enamjaolt vastuseks "not available". See-eest on aga õlu imeodav. Viimaks õnnestub kõhutäiteks tellida chiksilog'i-nimelist kohalikku rooga, mis koosneb riisist, praemunast ja väikesteks tükkideks lõigatud praetud kanakoibadest. Pärast söömaaega jalutame mööda pisikesi tänavaid ja tänavamüüjate abil varustame end igasugu kohalikku päritolu krõbuskitega, saatjaiks kohalike laste hõiked. Meile teada-tuntud kartulikrõpsude asemel leiab siit suupisteid, mis on valmistatud näiteks küpsetatud banaanidest või mereelukatest.
Päikeseloojang rannal on jällegi imeline. Hakatuseks tuleb sagarik äikesevihma, seejärel värvub taevas tumepunaseks ning siis omakorda oranžiks, kõige lõpuks aga mustaks. Öö on käes.