Vana maantee ja tema kulunud bensujaam oleksid ilmselt pealekuhjuvate muljete hunnikusse ära kadunud, kui ma poleks aeg-ajalt juhtunud nägema mõnd filmi, mille võttepaigad sealsamas Amboys. Pärast Robert Planti loo “Big Log” video äravaatamist oli selge, et see paik ei tõmba ainuüksi mind. Järgmisel korral sõitsin Maanteede Emale ettekavatsetult.

Plaanin siseneda Barstow linnast Californiast, aga kuna kiirteel nr 15 liiklus praktiliselt seisab, siis põikan kusagil Barstow ja Ludlow lähedal pistaatsiaistanduste vahele ja varsti leiangi end 66 pealt.

Kõigepealt lähen bensujaama. Müüjateks on uhkete turbanitega sikhid ja kogu jaama territooriumi on hõivanud mitukümmend Harleydega meest ja naist. Vaadatakse üksteise tsikleid või istutakse niisama, kiiret ei paista olevat kellelgi.

Bensujaamast välja keerates ja ida poole sõites kohtan tee ääres peatunud rahvuskaartlasi. Habetunud nässid džiipide ja külgkorviga tsiklitega, püssid õlal. Ei julge peatuda ega küsida, et kas nad on ikka õigel teel, sest ülejärgmine küla ida poole on Bagdad. Äkki on mehed midagi segi ajanud ja Iraagi asemel nüüd siia sattunud?

Enne Bagdadi on sama toreda nimega küla – Siberia. See on täiesti välja surnud ilmega, Bagdadis töötab aga kohvik.

Maanteeäärsed külakesed on üsna räämas. On palju mahajäetud ja varisemisohtlikke maju, mõnedel küljes müügikuulutused stiilis “tule ja osta endale ajaloolise Route 66 ääres kinnisvara”. Et asi võõrastele turistidele segasem oleks, on California osariik nimetanud vana maantee National Trails Highwayks. Kõik bensujaamad, poekesed ja kohvikud on ajaloolise maantee logo aga suurelt välja mänginud. Asfalt ise on pragunenud ja üsna halvas korras.

Eemalt paistab Amboy. Peas hakkab helisema Robert Planti “Big Log”. Aga seda pole kauaks, sest juba veidi enne bensujaama sisse keeramist on kosta muusikat, mis röögib nii, et kui ei oleks siia tulnud tuhandete kilomeetrite kauguselt, siis ilmselt sõidaks peatumata edasi. Ei saagi aru, kas hiiglasuured kõlarid kuuluvad Juan Pollo mobiilsele kanagrillile, mis siin leti lahti on löönud, või tulevad juhtmed Amboy bensujaamast. Küsida ka ei tihka, sest tundub, et olen ainus, kellele see lärm ei meeldi.

Kuigi bensiin maksab siin $ 5.25 gallon – seega kõrgeim hind, mida ma eales näinud –, ei ole tankijaist puudust. Ostan isegi paagi täis, sest ennist sai sikhidelt võetud vaid pisut, et Amboyni välja veaks. Soovisin Amboysse raha jätta, sest juba enne saabumist olin kuulnud, et varsti avatavat ka ajalooline motell ja iga läbisõitjailt maha jäetud dollar kulub selle paiga elustamiseks.

Kohalik noormees räägib, et Amboys elab juba kaheksa inimest! See olevat suur saavutus, sest veel mõni aasta tagasi oli elanike arv vaid kaks.

Kui uurin, et kuidas nad on saavutanud sellise privileegi, et kaheksa inimese peale on neil oma postkontor koos postiindeksiga, siis selgub, et postkontor teenindab ka ümberkaudseid asulaid.

Pärast Amboyd tuleb sild, teeäärne punaseks võõbatud hauarist ja maha langenud puu, mis täis riputatud kõiksugu spordijalanõusid. Kõik on juba California halastamatus päikeselõõsas räbalaiks pleekinud, nii et mingit soodsat vahetuskaupa siin teeline sooritada ei saaks. Või oli puu kunagi täis uusi jalanõusid ja need räbalad siin ongi teeliste jäetud? Ei hakka Amboysse tagasi sõitma ega küsima. Tegelikult saaks oma uudishimule rahulduse ka mõni miil hiljem. Tee ääres seisab vana mahakantud tuletõrjeauto ja selle kõrval suur silt “Söök ja Õlu”.

Oranžides tunkedes peremees viipab möödujale ja osutab vabale lauale oma aias. Aga kuna ülejäänud paar lauakest on Harley rahva päralt, siis ei hakka ma peatuma. Kuigi selline koht oleks igasuguse kohaliku info hankimiseks kulda väärt, on selge, et praegu köidab peremehe meeli õlut larpiv ja grillribisid kugistav Harley rahvas ja mulle jääks ta tähelepanust vaid raasukesed.

Siis hakkab maantee kulgema kõrvu raudteega. Paistab, et viimasest tahetakse välja pigistada iga dollar, sest lõpmatult pikad kaubarongid, kaks konteinerit ülestikku igal platvormvagunil, kulgevad üksteise järel nagu trammid tipptunnil. Vedurijuhid ei jälgi üksnes raudteed ja oma veduri kellasid, vaid ka ümbrust. Sellest annab tunnistust võimas vedurivile iga kord, kui käe roolilt tõstan, et neile lehvitada. Õhtu saabub Needlesi linnakeses, mis kihab elust ja on täis poode, motelle ja restorane. Veidi enne linna kaob Route 66 ära ja tuleb sõita mööda uuemat teed. Aga linna piiril on ta jälle olemas.

Järgmisel hommikul sõidan Needlesist välja Topocki, California ja Arizona piirile. Kui Needles on juba seljataha jäänud, algab tõeline seiklus. Nii teeviit, GPS kui ka kaart näitavad, et edasi on Route 66 asfaldilt alla keerav troostitu kõrberada. Keeran Mustangi nina kõrbe ja liigun vaikselt edasi. Silm seletab, et kunagi on siin siiski asfalt olnud. Praegugi on veel mõned laigud alles. Siis tuleb tulvavee säng ja pool teed on ära uhutud. Õnneks pääseb Mustang ilma auku varisemata edasi. Puhtad tuulemustrid vana maanteed katval liival kõnelevad sellest, et lähimas minevikus pole siin kedagi käinud.

Veidi eemal kulgeb kiirtee nr 40. Suured 18rattalised veokid on kõrbes ekslevat Mustangit märganud ja tervitavad mind nüüd oma pasunahüüetega. Eks neilgi ole GPSid peal ja seega nad teavad, et tegu pole hulluga, vaid Maanteede Ema fänniga.

Siis aga tuleb lõpp. Uus tulvavee säng on kogu tee minema viinud. Siit läheks edasi vaid Jeep Wrangler. Proovin minna ringi läbi kõrbe, otsin koolmekohta. Aga niipea kui tagarattad hakkavad end liiva kraapima, sõidan rohkete härraste palvete saatel lühimat teed pidi asfaldijäänustele tagasi. Sõidan nüüd mööda maanteed nr 40 kuni Park Moabini. Sealt saan jälle 66 peale ja püüan jõuda tulvavee purustusteni vastupidisest suunast. Aga ei, kaugele ma ei pääse, tee on suletud maha kallutatud kruusakoormaga.

Sõidan mööda 66 edasi Arizona poole. Kõrge künka otsas, mingi hiiglasliku gaasipumpamise jaama territooriumil, kaotan taas jälje.

Sõidan üle Colorado jõe mööda kiirteed. Teispool jõge on Arizona. Siin on asjad lihtsamad – nemad ei pelga nime Route 66; ei mingeid National Trails Highwaysid ega muud sellist jama. Kuidagi kummaline oli küll Topockist lahkuda ilma “Easy Rideris” näidatud vana kaarsilda ületamata, aga kui see nii suur saladus on, et ühtki viita ega märget kaardile sellest teha ei kannatanud, las ta siis jääda.

Arizonas läheb maastik põnevamaks. Kaktusi täis mäenõlvad ja pärast Oatmani algavad Mustad mäed annavad sõidule poole juurde.

Oatman on õnnelik linnake. Ta on aja jooksul üsna vähe muutunud ja elatub ainult Route 66-l sõitjaist ning on muust maailmast üsna ära lõigatud. Just on lõppenud suur Harley rahva väljasõit ja sel puhul on linnakese hotell nädalaks suletud. Kõik olla ära söödud-joodud ja paljud ruumid vajavat ka remonti. See olla iga-aastane üritus ja pärast seda olevat alati töös väike paus.

Pärast Oatmani muutub 66 kitsaks mägiteeks. Selle serpentiinid olla omal ajal mõned Ida ja Lääne vahel sõitjad sedavõrd ära hirmutanud, et sellest sai kohalikele hea äri. Vahetult enne mägede algust palgati kohalik juht, kes siis teispool mägesid rooli taas autoomanikule loovutas ja kusagil kõrtsis uut kundet ootas, kes ta vastupidises suunas sõitma palkas. Sedasi olid nad õnnelikult edasi-tagasi pendeldanud.

Teispool mägesid tuleb elust pulbitsev Kingman ja veel edasi veidi rahulikum Seligman. Kuna mõlemad linnakesed on ühtlasi kiirtee 40 ääres, siis vana hõngu neis väga palju ei ole, uus elu on neisse sisse murdnud.

Kunagi aastate pärast läheks vaataks veel üle, mis on saanud lõigust Siberia-Bagdad-Amboy-Needles, ja muidugi läheks taas kaktuste õitsemise ajal Topock-Oatman-Kingmani lõigule. Aga Maanteede Ema täispikkus las jääda mehisemate meeste taasavastada...

* Maanteede Emaks nimetas Route 66 kirjanik John Steinbeck.
Route 66 viis Chicagost CaliforniasseLegendaarne maantee Route 66 avati 11. novembril 1926. 2451 miili (3945 kilomeetri) pikkune liiklussoon ulatus Chicagost Los Angelesse, läbides tee peal Illinoisi, Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico, Arizona ja California osariigi.

Ameerika peatänavaks kutsutud maantee paremad päevad said läbi 1985. aastal, mil Route 66 oma senisel kujul kaartidelt kustutati. Teatud lõikudena ja turismiatraktsioonina on ta aga siiani olemas.