Kohvisulase põli
Lõpuks ometi saan aru neist vanameestest, kellel siin Colombia lõunaosas ka ühistranspordis matšeete reiel kõlgub. Varem olin neid vaadanud ja mõelnud: no ei lähe sa siin linnas võsa lõikama, sul on lihtsalt niisama tohutu külmrelv kaasas. Nüüd, kus mul on matšeete puusal, et varahommikuti lehmadele lõikeheina nüsida, saan aru, et palju parem tunne on olla matšeetega kui ilma. Pädev ja tugev.
Olen toidu ja majutuse eest väikeses orgaanilises kohvifarmis vabatahtlik. Orgaanilisus pole siin aga mitte alati prioriteet olnud. Lihtsalt seitse aastat tagasi otsustas praeguse perenaise isa, et pestitsiidid on liiga kallid – kemikaalide peale kulus õigupoolest rohkem, kui saagist tulu sai. Praegu on farmi pidaval paaril hea meel, et ei tee oma tootmisega maailmale halba. Ja ökosusel on ka müügiväärtus, isegi kui ametlikku sertifikaati osta ei jaksa (peaaegu mitte keegi Colombias ei saa seda endale lubada).
