MÕJUB KUI ISAMAA ALTAR: luuletaja mälestussammas

Tšernovtsõsse viivad Lääne-Ukraina teed ei ole just kiita. Keegi meie reisiseltskonnast tegi terase tähelepaneku: „Mida kuldsemad on kusagil kirikukuplid, seda viletsamad on sealkandis teed…“ Peamine põhjus on vahest siiski selles, et Janukovõtši ajal suunati „vastalistesse“ piirkondadesse ka teedeehituseks vähem raha.

Korraga olime imeilusas Tšernivtsi kesklinnas. Majad rõõmsailmeliselt valevad või helekollased, jalakäijate tänava ääres välikohvikute terrassid. Oleksime justkui välja jõudnud Itaaliasse või Lõuna-Saksamaale või Austriasse. Juugendstiilis kunstimuuseumi hoone lausa võlus värvika pannooga esiküljel ja oma üldise õhulisusega. Selline pärl muidu üsna ilmetus kandis. Terve päeva olime sõitnud hajusas suitsuvines, esiotsa arvasime, et kusagil põleb mets, siis saime aru küll, et igal pool põletatakse kõikvõimalikku hilissügisest kuiva kõdu, peamiselt päevalillevarsi… Nüüd selline imeilus linn – see ei või ometi tõsi olla!

« Avalehele 3 Kommentaari