Tõsiseks läks asi märtsis. Lugege päev haaval üles kõik paigad, kus te Vietnamis viibinud olete, nõudis külalistemajja saabunud politseinik. Näitasin talle narmendavat maakaarti, millele olin meie liikumised pastakaga peale märkinud. Hulk kohti Põhja-Vietnami ühest servast teise ja kolmandasse. Väljavaade neid vastu ööd ükshaaval üles kirjutama hakata polnud kuigi vaimustav, eriti pärast pikka palavat sõidupäeva, kui ees ootas järgmine samasugune. Tühi paberimäärimine. Surmtõsine kordnik pidas mind äsja võõrsilt tulnud nakkuskandjaks, aga ma olin olnud maal juba jupp aega.

Teised kohaliku ­delegatsiooni liikmed – arst ja kaks naist, ehk omavalitsuse esindajad – tundusid leebemad. Üks noogutas mu jutule kaasa, lahke naeratus silmis. Vietnamlased on suured naeratajad, see käib etiketi juurde, aga jätab enamasti siira mulje.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: